Mõtted ilma sisuta on tühjad, kaemus ilma mõisteteta on pime. Me ei taha, et meie mõtted tiirutaksid suletud eneseküllases ruumis, suutmata kombata pärismaailma. Soovime, et inimmõistus oleks maailmaga kokkupuutes, et ta 1hõõrduks1 maailma vastu, oleks 1pilguheit1 sellesse. Aga kas seda kokkupuudet ikka on ja mis seda võiks tagada?
Üks John McDowelli (sünd. 1942) põhieesmärke tema peateoses 1Vaim ja maailm1 (1994) on väita, et Immanuel Kantil peaks endiselt olema keskne koht meie aruteludes küsimuse üle, mil viisil on mõtlemine seotud reaalsusega. Traditsioonilist filosoofiat on vaevanud pidev äng oletatava kuristiku pärast, mis haigutab tunnetaja ja maailma vahel. Filosoofid on püüdnud üle selle kuristiku ühel ja teisel moel sildu rajada, ent targem oleks sillaehitusest loobuda. McDowell soovitab midagi rafineeritumat, ehkki esmapilgul udusemat 1 pilti, milles 1tuleb kustutada piir, mis sümboliseeris lõhet mõtlemise ja maailma vahel, aga sel pildil on siiski olemas sees-väljas mõõde1.
Kuristiku idee tühistamisel, piiri kustutamisel saab McDowell muuhulgas inspiratsiooni Aristotelese eetikast ammutatud ideedest. 1Vaimus ja maailmas1, mis on äratanud angloameerika filosoofias suurt tähelepanu ja kutsunud esile tuliseid debatte, kohtuvad Kant ja Aristoteles omapärases kombinatsioonis selliste nüüdisaja mõtlejatega nagu Wilfrid Sellars, Gareth Evans ja Donald Davidson.
