“Ainus ja igavene elu” on lugu Eesti teatrist, ühiskonnast ja metsikutest üheksakümnendatest, mil bensiinijaamades paukusid püstolid ja teatrid hakkasid mängima tükke, mida veel vaid mõned aastad varem ei osanud keegi ettegi kujutada. Lavastaja ja näitleja Jaanus Rohumaa kirjeldab värvikalt Linnateatri tõusu, pööraste üheksakümnendate mõju siinsele kultuurielule ning paljusid imetletud ja armastatud näitlejaid.
