Eesti poliitika on nagu etendus, mis on kestnud aastakümneid ilma korraliku lavastajata, kuid publik ei saa silmi laval toimuvalt 1 või noh, hääletussedelilt 1 ära. Tegelased vahetuvad, ent sü1ee püsib ikka hämmastavalt sarnane: lubatakse võimatut, unustatakse kiiremini kui eelarveaugud tekivad, ja lõpuks jääb rahvas mõtlema, kas see kõik on päris või lihtsalt väga hästi kirjutatud poliitiline absurdikomöödia.
Enne valimisi peaks meelde tuletama, et meie poliitiline kultuur on pakkunud materjali, millest saaks vabalt vändata mitme hooaja jagu komöödiasarju, kus peategelased vahetuvad, kuid sisu jääb samaks. Taas ootab meid ees tragikomöödia, kus 1päästja1 lubab rahvale uut kuldajastut, kuid telgitagustes jagatakse lihtsalt troonid ja toolid ümber, et mäng jätkuda saaks. Või läheb seekord teisiti?
