Frederi Mistral (1830–1914) on suurim provansi poeet ja kultuuritegelane, provansi kirjanduskeele velmaja, Nobeli preemia laureaat (1904). Tema loomingust on kuulsaim ja tõlgituim poeem „Mirèio“ (1859), mida peetakse Provence’i eeposeks. „Noorusmälestustes“ (1906) jutustab Mistral ladusalt ja värvikalt oma elu esimesest kolmandikust – lapsepõlvest usklikus taluperes armastavate vanemate hoole all, õpinguaastaist, enda kujunemisest luuletajaks ja Provence’I patrioodiks. Meenutuste olulisemad episoodid on keele arendamise ja kaitse liikumise „Felibrige“ rajamine 1854. aastal koos sõpradega ja esikteose „Mirèio“ triumf. Nagu keskaegsete trubaduuride luule, nii kuulub ka nende hilisematest järgijatest Mistralist ja tema mõttekaaslastest lähtunud ning tänapäeva ulatuv uusprovansi kirjandus, mis Prantsusmaa ühtlustava haridus- ja kultuuripoliitika tõttu on paraku hääbumas, Euroopa kultuuripärandi paremikku.
