Mati Undi (1. I 1944 – 22.VIII 2005) veerukirjad annavad hiilgava läbilõike läinud sajandivahetusel kultuuriinimesi painanud teemadest, meeleoludest ja ühiskondlikest suundumustest. Unt esineb siin omalaadse kroonikuna, mäluvanamehena, kes elustab meie (lühi)mälust kadunud sündmusi ning aitab vahel väga otseselt aru saada, kuidas me oleme jõudnud siia, kus praegu oleme. Mõnedki tema arutlused mõjuvad praegu üle lugedes omajagu prohvetlikult.
Painajalik sundmõte, mis on Undi ühe veerukirja pealkirjast tõstetud kogumiku pealkirjaks, iseloomustab palju lugenud ja erudeeritud kirjaniku kirglikku ning raugematut vajadust kultuuriväljal kaasa rääkida.
