Pole vist kellelegi saladus, et kõige tervislikum on värske toit. Kahjuks ei püsi paljud toiduained kaua värskena ja seepärast tuleb neid püüda säilitada. Ka aegadel, mil polnud külmkappe ega sügavkülmikuid, tuli perenaistel toiduvarusid nii säilitada, et neist jätkuks pikaks ja pimedaks talveks, jätkuks ajani, mil põllult uut saaki võis loota. Nii rippusidki sahvrites suitsusingid, keldrites hapnesid kapsad ja kurgid, tünnides ootasid omaaega soolakalad. Nii elati üle sõjad ja ikaldused.Kogemused, kuidas toiduaineid säilitada, on antud edasi põlvest põlve. Iga perenaine on õpetusi omal moel veidi täiustanud ja oma pere maitsele kohendanud. Põhitõed on aga jäänud tänaseni samaks.Selles raamatus kirja pandud püüab olla abiks neile kokkajaile, kel on sooviks aiast või põllult kogutud saak võimalikult kaua ja väikeste kadudega hoidistada. Samuti leiab siit hüva nõu selleks puhuks, kui kodus ootab toiduks saamist suur hulk värsket liha või kala. Ja kui pere on harjunud, et pereema- või -isa oskab pea kõigest midagi maitsvat teha, võib ju proovida ka ise leib-saia või juustu ning võidki valmistada.
