Selles uurimuses on eesti ilukirjandusliku värsi rütmikat esmakordselt käsitletud kompleksselt. Analüüs hõlmas kahekümne autori neljajalalist trohheust ja jambi, võttes arvesse rõhkude, väldete ja sõnapiiride jaotust eri tasanditel ning võimaldades kirjeldada eesti rütmikaanonit nagu ka eri autorite individuaalseid rütmi eelistusi. Oluliseks avastuseks võib pidada rütmiseaduspärade seotust autori esteetilise orientatsiooniga.
