Kui HEINO KIIK (1927?1913) oma järjekordse mälestusteraamatu kirjutamist oli alustanud ja pealkirjaks otsustanud panna lausungi „Ei sure kirjanik“, suri ta ise siiski ootamatult ja äkki, käsikirja veidi pooleli jäädes. Ent see vist ei kõiguta pealkirjas lausutud väidet?!
Psühholoogiliselt kõige põnevam käesoleva köite lugudest on vist kirjaniku eeltööde kirjeldus romaani „Mind armastab jaapanlanna“ tarbeks. Romaani tegevus toimub Tartus. Heino Kiik tutvub selle tarbeks ülikoolilinna elu ja olu üksikasjadega väga põhjalikult ning metoodiliselt. Nõnda liituvad romaanis äärmine realism ja äärmine fantastika. Romaan oli Eesti oludes uuenduslik, sest sisaldas seninähtamatul hulgal intiimseid voodistseene. Heino Kiik oli Moskva
kinoinstituudis näinud palju selleteemalisi välismaa filme, isiklikult tundis ta lähedalt võibolla ka baleriinide graatsiat, nõnda sai sündida uuenduslik „Jaapanlanna“. Heino Kiigel, sel kandilisel mehel, jätkus siin peenust ja tasast julgust. Käsikirjas on kasutatud jällegi päevikuid, kuid sündmuskäik pole fikseeritud kuupäevaliselt, vaid lausutud vaba pajatusena. Ka jutustuse „montaažis“ on märgata filmilikke võtteid ? aja kulgemine ei ole päevikuliselt pidev, vaid sisaldab aegajalt ka kordumisi ja tagasihüppeid. Ent seekordne käsikiri jääb Heino Kiige viimaseks mälestusteraamatuks tema suures-pikas seerias tõesti. Aga ei sure kirjanik veel sellepärast siiski...
