Raamatus kirjeldab Raudam inimeste ja ideede üllatuslikke kohtumisi. Kas Derrida suhtles oma lähedase sõbra Agambeniga pärast nende vihast vaidlust sõpruse tähenduse üle? Kas Heidegger palus kunagi vabandust oma Hitleri re˛iimi ajal tehtud ennatlike järelduste ja hirmuäratavate tegude eest? Kas Hitler tunnistas end süüdi selles, et eksitas maailmakuulsat filosoofi nii sügavalt? See, mis pole kunagi juhtunud, on siinses teoses tavapärane. Raamatust võib leida lühikese ülevaate sõpruse mõiste arenemisest alates ajast, kui Aristoteles pani kirja saatusliku lause „Oh, mu sõbrad...“
Allpool derridalike „võib-olla?te“ pinda on peidus liigutav lugu jutustaja enda perekonnast ? hoolivast isast, armastavast emast ning nende pojast väikese lapsena, kes ei tahtnud elada.
Toomas Raudam on kirjutanud romaane, lühijutte, filmistsenaariume ja esseid. 2003. aastal anti Raudamile Eesti Kultuurikapitali kirjanduse sihtkapitali preemia essee „Saint-Prousti vastu“ eest.
