Pärast ebatavaliselt lühikest konklaavi valiti 2013. aastal Rooma-Katoliku Kiriku uueks paavstiks jesuiidist kardinal Jorge Mario Bergoglio, kes Assisi Püha Franciscuse järgi võttis endale nime, mida seni polnud kandnud veel ükski paavst. Tema paavstiks valimine oli mitmes mõttes erakordne, paljude meelest isegi revolutsiooniline. Mitte üksnes seepärast, et Argentinas sündinud Itaalia immigrantide pojana on ta esimene Uuest Maailmast pärit paavst, vaid ebatavaline on ka tema isiksus ja visioon. Kardinalina paistis ta silma põhimõttega elada lihtsat elu, tegeledes palju vaeste ja teiste elu hammasrataste vahele jäänutega ning neist põhimõtetest ei ole ta loobunud ka paavstina. Ta on inimene, kes on tulnud teisi teenima, mitte nende üle valitsema.
Itaalia ajalehe La Stampa kõrgelt hinnatud Vatikani korrespondent Andrea Tornielli on kirja pannud loo Argentina nooruki kujunemisest paavst Franciscuseks, ent ta vaatleb ka Rooma-Katoliku Kiriku olukorda laiemalt ja selgitab, mis pani ajal, mil kirik vajab uuendamist ja puhastamist, kardinalidest valijamehi kõikide poliitiliste ja diplomaatiliste kaalutluste kiuste valima just teda uueks paavstiks.
