Ma ei ole Itaaliat kirjeldades erapooletu, nagu ei saa olla erapooletu sõbra suhtes, kellega lapsepõlves verelepingu sõlmisid; nagu ei saa erapooletu olla vanema suhtes, kelle hool ja valud on sinu vaevadest läbi põimunud. Olen pealtnägija, silmaga tunnistaja, kes tunneb vajadust selgitada oma armastatu erakordsust kogu maailmale, teda kaitsta pealiskaudsete arvustuste ning nii mõnegi põlgliku pilgu eest. Itaalia on olnud mulle 29 aasta jooksul enam kui elupaik: eelkõige on ta olnud kõige minu südames toimuva halliks ning karmi käega õpetajaks.
Itaalia on käibearvamuste, kli"eede ohver. Kui sellest, mida välismaalased tema inimestest arvavad, nimekiri teha, siis näeks see välja umbes niimoodi: lõbusad, ebaausad, truudusetud, lapsikud, taltsutamatud ning pealiskaudsed. Nagu alati, kui tegemist eelarvamustega, jäävad tõe teised tahud varju. Olen märganud, et tihtipeale sunnivad sellised seisukohad meie endi pealispindsusest. Et üht rahvust, ükskoik millist, mõista, selleks läheb vaja soovi, valmidust teha väike jõupingutus ja kaevata sügavamalt. Kuidas muidu ikka aardeid leitakse... Tuleb jätta iseenda eelarvamused ja murda läbi itaallaste omadest välismaalaste suhtes, mis on õnneks küllalt kerged surema. Siis leiad selle ühise tasapinna, kus kõik saab võimalikuks ja sünnib tõeline kommunikatsioon. Tean omast käest ja garanteerin, et Itaalia puhul on see jõupingutus vaeva väärt, kuna leiad rikkusi, mis võõrandamatult jäävad sulle kogu eluks ja võib-olla kauemakski.
Itaallastel on üks eripära, mis neid mulle tõesti sümpaatseks teeb " raske on leida sõjapidamiseks vähem sobilikku rahvast. Nende allergia igasuguse distsipliini ja käskude vastu, aukartus elu ees ning tõrksus kõige selle vastu, mis rõõmu ära võtab, teeb neist vastumeelsed sõdurid ning kindralid, kes otsustada ei armasta. Giovanni Prezzolini nägi asja sellisena: "Kõik halb itaallaste juures tuleneb anarhiast. Kõik hea samuti."
