Kolm Eesti jalgratturit pälvisid NSV Liidu teenelise meistersportlase nimetuse " Aavo Pikkuus, Riho Suun ja Erika Salumäe. Kui Pikkuusist ja Salumäest on kirjutatud mitmeid raamatuid, siis Suunast seni mitte.
Selles raamatus on koos 1985. aasta Eesti parima meessportlase Riho Suuna (snd 27.04.1960) ja tema kamraadide, koondisekaaslaste ja sõprade lood, mis toovad kõnekalt esile toonase ajastu eripärasid, süsteemi halastamatust ja kallutatud maailmapilti. See oli praegusest hoopis teistsugune maailm.
Totalitaarses riigis ei olnud sportlane tapvaid treeningkoormusi kummardanud liidu koondise treeneritele mitte keegi. Teda võis kohelda kui masinat ja heita vähimate süümepiinadeta kasutatud asjade riiulile. Materjali oli meeletult, vajadusel leiti momentaalselt uued katseloomad.
Raamatust saame aimu, kuidas ebainimlikus süsteemis karastuti, ellu jäädi ning igapäevaselt koha eest päikese all võideldi, püünele tõusti ja langeti. See on ühe põlvkonna lugu, kus esimest viiulit mängis kümme aastat NSVL koondisesse kuulunud Riho Suun.
