Ants ja Maali, kaks kunstnikulast, mängisid vana vanglamüüri ääres sulgpalli. Müüri taga oli kunagi olnud ka vangla, seisnud seal nagu iga teine ametiasutus, äratamata kelleski hirmu - kui, siis vast ainult väikest ebamugavustunnet või rahutust, mis aga polnud suurem, kui siis, kui olid öösel näinud mingit und, mida nagu oleks pidanud mäletama, aga ei mäletanud ja kui see meenus, siis tuli krae vahele imelik tunne. Praegu seisis müüri taga suur puu. Ta oli seal ennegi seisnud, aga alles siis, kui vangla maha lammutati, sest polnud kedagi, keda sinna sisse panna, kuna kõikide kuritegude üle, mis selles paigas, peopesasuuruses jõeäärses linnakeses toime pandi, mõisteti kohut pealinnas, alles siis hakkas puu jõudsalt kasvama, kuni tast sai lõpuks tõeline hiigelpuu, mida ei suutnud varjata isegi müür, mille küljest kukkus küll pidevalt tükke ja mis oligi mujalt maatasa, kuid oli puu juures oma endise kuju ja kõrguse siiski säilitanud.
