Sandra ja Jan kohtuvad, armuvad, pistavad rinda argielu väljakutsetega ja jäävad lapseootele. Kui rasedus on lõpuni kantud ja nad lähevad sünnitama, selgub, et laps ei ärka kunagi elule. Nüüd peavad mõlemad leidma jalgealuse iseendale ja tulema toime ka ühise leinaga.
Näidend algab kergelt, pea koomiliste stseenidega, kuid pärast traumat pöördub tegelaste reaalsus vastanditesse igas võimalikus mõttes. Nii nagu Sandra ja Jan on tragöödia mõlemal poolel võrdsed partnerid, on ka nende vaatenurgad selles näidendis võrdselt esindatud.
1Valusaid lugusid sündimata lapse surmast saab rääkida igatpidi, kuid enamasti valitakse siiski vaikimine, sest nii on lihtsam. 1Jäljed meie vahel1 on tundlik ja täpne näidend, ning tuletab meelde, et ka kõige kurvemad lood juhtuvad inimestega meie kõrval.1 (Liis Raag, Eesti Ämmaemandate Ühingu juhatuse liige)
1Esietendust ja sellele järgnenud aruteluringi jäi saatma oluline sõnum: räägime raseduse katkemist puudutavatest valukohtadest. Sellega me saame vähendada ühiskonnas üksindustunnet ja pöörata tähelepanu lugudele, mis loodetud radu mööda ei kulge.1 (Helen Kannus, teatrikriitik)
