Tartu on ülikooli linn. Ülikool on tema mõte ja süda, mis avab end Ateenas
Emajõel. All-linnas, kus alma mater’i kuus dooria sammast tähistavad ühelt
poolt Kreeka taassünni idee võitu, teisalt aga ka Eesti rahvusliku
kultuuri üht algust. Teine algus on ülal Toomemäel, kus ülikooli
professorite poolt loodud ansambel kätkeb endas teadus- ja haridustemplit
pargis: iidse toomkiriku varemetesse ehitatud raamatukogu, anatoomilist
teatrit, tähetorni, kliinikut ja sildu. Klassika kõrval on Tartul veel
teinegi hing, mis hõõgub tema punastes telliskiviseintes, tehes ratio
kõrval panuse ajastu teisele olulisele märksõnale ? tunnetele. Käesolev
kogumik "Linnaehitajana Tartus" on kolmas Johann Wilhelm Krause
kataloogide sarjas (esimene "Kunstnikust arhitektiks" ja teine
"Arhitektina Liivimaal"), mis üritab leida võtit ühe hariduse templi ja
valguse linna sügavamaks mõistmiseks.
