Shakespeare on üks neist nimedest, mida on kuulnud peaaegu kõik. Selle nimega seoses tekivad inimestel erinevad assotsiatsioonid. Paljud mäletavad Shakespeare?i kooliajast, mäletavad, et tuli lugeda mingit tema näitemängu (mis vähemalt mitmete põlvkondade jaoks oli kindlasti „Hamlet"), ja et see näitemäng oli kirjutatud värsivormis. Lisaks „mäletab" suur hulk inimesi veel muudki: näiteks et Shakespeare ei kirjutanudki oma näidendeid. Või et ta tegeles salaküttimisega. Või et ta tahtis abielluda ühe naisega, aga sunniti altari ette teisega. Või et sellist inimest nagu Shakespeare ei olnudki tegelikult olemas... Enamasti selgub lähemal uurimisel, et neil lugudel on üsna ebamäärane päritolu, seda kõike ollakse „kusagilt kuulnud". Käesolev raamat just sääraseid kuuldusi käsitlebki, pakkudes lugejale ühtlasi teavet selle kohta, kust ja kelle poolt selline info on ringlusse lastud ning kui tõene see kõiki poolt- ja vastuargumente kaaludes on. Kindlasti on nende kaante vahel õigeks mõistmist või valeks tunnistamist leidvate teooriate hulgas vanu tuttavaid, kuid veelgi tõenäolisemalt palju selliseid, mida eesti lugeja kohtab esmakordselt.
