Romaan „Keegi pole kaitstud”, mille peateemaks on invaliidid, puudega inimesed, nende hooldajad – suurim vähemus Eestis, kes nii sageli ei suuda enda eest seista, on tihti kaitsetud. Inimrühmadest kaasatud nn „viimasest bomžist” kuni pankurini – keegi meist pole haiguste ja invaliidsuse eest kaitstud.
Teos käsitleb ravimisõltuvust, selle tagamaid, enamasti vaid nn paberil funktsioneerivat riiklikku alkoholipoliitikat.
Luubi alla on võetud Eesti meditsiini ja sotsiaalteenistuste endised ja praegused kitsaskohad – seda üldistavas võtmes ja kaasuvate teemaarengutega. Teosesse jooksevad sisse võimumängud ja kõrgkorruptsioon, võitlus erinevate huvirühmade vahel, mis jätab tihti tavainimese hätta – kust saavad alguse eluteede allakäikude kursid.
Teoses on kasutatud teravaid kontraste nimelt ja sihipäraselt – samas pole tegu niivõrd düstoopia, kuivõrd eriti teravalt valusate juhtumitega – väga erinevate inimeste elusaatustega – nende töötlustega, seega konkreetseid isikuid teosest otsida oleks mõttetu ajaraisk.
Vastavalt sellele sisaldab teos sünget ja musta temaatikat – „pehmenduseks” on sisse põimitud vastav huumor, satiir ja kohatine sarkasm.
Samas on teos viidud seikluslikku vormi, et võita võiks õiglus!
Teemad on aktuaalsed, käsitleb circa tuhande inimese koondportreid, nende elusaatusi ja kulgu.
Autorina olen ise neli aastat viibinud nii statsionaarsel haiglaravil, kui ka töötanud viis aastat psühhiaatriakliiniku akuutosakonnas – seega peaksin teoses kirjeldatud temaatikat valdama piisavalt ja nüansirikkalt.
Teose väljaandmist on toetanud Tartu Kultuurkapital.
