Perekonnalegend räägib, et oma noorpõlves oli mu vanaisa Voldemar kassi niimoodi välja treeninud, et kui noor Voldemar oma kodutalu õuele lähenes, siis jooksis kass talle juba metsatukka vastu ning hüppas õlale. Soojad suhted meie pere ja iseteadlike karvapallide vahel pole katkenud ka järgmiste põlvkondade vältel ning nii on kassid meie perekonda oma pehme käpa all hoidnud enam-vähem nii kaua kui ma mäletan. See raamat ongi kirjalik mälestusmärk kõigile neile neljajalgsetele, kes on andnud oma hindamatu panuse minu dresseerimisel kassiinimeseks ja oma lemmikute kohusetruuks kroonikuks. Tõestamaks, et andunud kassiinimesena ei diskrimineeri ma siiski vähimalgi määral koeri, on kasside vahele eksinud ka üks tõeliselt südamlik ja mulle väga kallis krants.
