Autor käsitleb selles kogus teemat, mis on talle olnud juba kaua aega möödapääsmatult oluline: mineviku jäljed olevikus ja mälu poeetika. Aga mitte ainult: mälu mitte vaid ei mäleta ega unusta, vaid ka luuletab, muudab kunagise argisuse poeetiliseks, annab toimunule suurema sügavuse, mingi kummalise unenäolise kombatavuse.
Mäletamise, argisuse poetiseerimise poolest sobib «Kui vihm saab läbi» lugemiseks igaühele, aga vormilised katsetused, käiguvahetused ja temaatilised pöörded muudavad selle kohustuslikuks kõikidele luulegurmaanidele.
