Ene-Liis Semperi autorilavastuste hübriidne esteetika
Artikkel käsitleb Ene-Liis Semperi (s 1969) ku?simuseasetusi ja kunstilisi strateegiaid kolmes otsingulises autorilavastuses, mis esietendusid teatris NO99 ajavahemikus 2014"2017. Keskendutakse nende lavastuste eripärasele, kaasaegsest visuaalkunstist mõjustatud esteetikale, lähemalt analu?u?sitakse lavastuste ruumilisust (sh atmosfääre), ajalisust ja kehalisust, tuues välja peamised etendamisstrateegiad. Võrdlevalt vaadeldakse Semperi videoteoseid 2011. aasta isikunäitusel. Semperi lavastusi uuritakse nu?u?disteatrile tunnusomase hu?briidsuse mõistelises raamistikus.
Virve Sarapik.
Ku?berneetika ja semiootika: tõrksa taltsutamine ehk kokkupuuteid 1960. aastate nõukogude abstraktse kunstiga
Artikkel võtab vaatluse alla Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonna (TMK) kujunemise algusaastad: millised tegurid seda mõjutasid ning kuidas semiootika haakus kohalike kultuuripu?rgimustega nii Nõukogude Liidu keskustes kui ka TMK perifeersemas tugipunktis Eestis. Artikli keskseks ku?simuseks on varase nõukogude kultuurisemiootika seos visuaalkunsti uuenemistaotlustega 1960. aastate esimesel poolel.
Andrus Laansalu.
Objekti ja fragmendi seosed
Artikkel keskendub kolmele ku?simusele. Esiteks, kuidas (kunsti)objektid purunevad? Teiseks, millised on purunemise käigus tekkivad fragmendiparved? Kolmandaks, millised on objektide ja neist tekkinud fragmendiparvede suhted, kui tihedalt nad omavahel kokku kuuluvad ja millel see kuuluvus põhineb? Need ku?simused ei ole artiklis u?ksteisest selgepiiriliselt eraldatud ja ka praktikas on nende vahele eraldusjoonte tõmbamine sageli keeruline. Inimkultuuri ku?lgnemine fragmenteerumisega algab esimestest kildude lahtilöömisega tekitatud kivitööriistadest. Varased loomingulise käitumisega tekitatud objektid on peaaegu kõik rohkem või vähem fragmenteerunud. Varase kunsti uurimine nõuab pidevat konserveerimispraktikate sekkumist objektidesse ja nende fragmentidesse. Artikkel on katse kaardistada tervikobjektide, fragmendiparvede ja konserveerimistavade vahele jäävat pingevälja.
Liisa-Helena Lumberg.
"Prorafaeliidid". Religioosse kunsti klassikaline ideaal ja teoste toimijapotentsiaal 19. sajandi esimesel poolel Eesti- ja Liivimaal
Artikkel käsitleb baltisaksa religioosset kunsti 19. sajandi esimesel poolel rõhuga kunstialaste mõjutuste võrgustikul ja klassikalise ideaali taasloomel. Baltisaksa kunstnikud olid kontaktis natsareenlastega, kelle ideaalid lähtusid Raffaeli loomingust, u?ritades kunsti ja religiooni sidusaks tervikuks sulandada. Baltisaksa religioosses kunstis on sel perioodil näha natsareenlaste mõju, mistõttu eelistati idealiseeritud vorme ja ka renessansskunstnike koopiaid.
Kerttu Palginõmm.
Zwei franko-flämische Agraffen aus dem spätmittelalterlichen Reval als Beispiele fu?r symbolische Kommunikation / Kaks franko-flaami ilunõela hiliskeskaegsest Tallinnast sümboolse kommunikatsiooni näitena
Kullassepakunst sobib eriliselt hästi su?mboolse kommunikatsiooni uurimiseks, sest ehete abil oli tavaks oma isikupära, ambitsioone ja selle kaudu ka staatust väljendada. Artikkel keskendub kahele Tallinna hiliskeskaegsele ilunõelale Tallinna Linnamuuseumist, mis pärinevad franko-flaami kultuuriruumist, ning esitab ku?simuse nende võimaliku algse omaniku, päritolu ja tähenduse kohta.
