...Minu suhe prototüüpi (kunstnikku Paul K.) saab ühtäkki teiseks. Ma ei kirjelda enam elava, vaid hoopis surnud inimese elu. Ma võin kasutada (soovi korral) isegi tema nime ja seda (soovitavalt) pealkirjas. Kindlasti kibelevad mu kaasmaalased teadma, kuidas oli kunstnik Paul K. elanud. Läbi surma on hõlbus elu müüa. (Eriti) kui kunstniku surm oli eriline, siis peab ka elu seda olema. Tema elu peaks sisaldama kõike seda, mida tavaline inimene endale lubada ei saa. Midagi riivatut, siivutut, ebaloomulikku. Pärast seda lugu võib kunstnikust järele jäänud maalide eest jälle rohkem raha küsida.
