Linnaehituslike struktuuride muutused Eesti väikelinnades 13.−20. sajandil
Lilian Hansari
Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna
juhataja prof. Lilian Hansari doktoritöö annab ülevaate kümne Eesti
vanalinna ? Haapsalu, Kuressaare, Lihula, Paide, Pärnu, Rakvere,
Tartu, Valga, Viljandi ja Võru ? linnaehituslikust kujunemisest alates
keskajast kuni 1970. aastateni. Tähelepanu on suunatud erinevate
ehitusperioodidel toimunud plaani- ja hoonestusstruktuuri muutuste ja
nende põjuste esiletoomisele ning vanalinnade kaitse
ettevalmistamisele.
Vanalinnad on sarnase, aga samas erineva arengu sümbioos. Igal uuel
perioodil on püütud saabuvale tulevikule ruumi teha. Vana asemele või
kõrvale on kerkinud uus, olles märgiks erinevate aegade
tõekspidamistest. Muutustega on kaasnenud varasemate
kultuurikihistuste hävitamine ja uute loomine. Nii peegeldavad
vanalinnade pikka ajalugu ühest küljest küll erinevate ajastute
arhitektuurikihistused, teisalt aga ebaühtlane hoonestusstruktuur.
Tänavapildis on tüüpiline hoonestuse kõrguse vahelduvus ja tühjade
kruntide lüngad, tähistades kunagisi lõppe ja uusi algusi. Seega sai
muinsuskaitse pärandiks sajanditepikkuse ajalooga, kuid vastuolusid
peegeldavad vanalinna ? need on linnad, mis asuvad üksteise peal ja
all, linnad, millel on olnud palju algusi ja sama palju lõppe. Kuid
ajaloo mitmekihilisus ja tähenduslikkus ühendavad sadade aastate
vanuseid linnu ning lepitavad kontraste.
