„Lohejooksja“ on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaastatest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusustatud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid ja seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni järgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad.
See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest.
Lohejooksmine on põline afgaani traditsioon.
„Tõeline lõbu algas siis, kui lohe oli alla toodud. Siis tulid mängu lohejooksjad, poisid, kes jahtisid tuules triivivat lohet, kuni see spiraalselt keereldes mõnel põllul alla tuli, kellegi aeda, puu otsa või katuseharjale laskus. Jaht kujunes üsnagi metsikuks: terved lohejooksjate hordid tormlesid tänavatel, tõugeldes üksteisest mööda. [ ...]
Hassan oli kindlasti parim lohejooksja, keda olen kunagi näinud. Oli peaaegu üleloomulik, kuidas ta alati jõudis lohe maandumiskohta enne, kui lohe tegelikult maandus, nagu oleks tal olnud mingi sisemine kompass.“
