Selles loos on kaks peategelast: Marilyn Monroe ja armastus. Otsitud, anutud, kuritarvitatud, kõrvaleheidetud, üllatav, pettumusi valmistav, paljastatud ja kaotatud armastus. Armastus, mis paneb elama ja tapab. Lapsepõlves saamata jäänud armastus, ema hullumeelsus, lastekodu, seksuaalne ahistamine.
„Mu jumal, miks keegi mind ei armasta? Olen alati kõigile kuuletunud, olen alati hea laps olnud, aga keegi ei armasta mind. Miks? Miks?”
Armastus oli, või vähemalt tekkis pesapallur Joe DiMaggio vastu. Marilyn lasi end koos temaga pildistada, olles kõigi tänapäeva jalgpallurite naiste eelkäija ja õpetaja.
Marilyn valis armastuse, kui Aristoteles Onassis tegi talle häbematu ettepaneku abielluda vürst Rainier’ga, et parandada Monaco vürstiriigi mainet. Tema eelistas abielluda Arthur Milleriga.
Sõber Frank Sinatra oli see, kes teda John Kennedyle tutvustas, avades ukse tema kõige viimase, ambitsioonikaima unistuse täitumisele. Võib-olla oli legendaarne „Happy Birthday Mister President” tema ülev luigelaul. Pärast seda jäävad vaid murtud Marilyni piinlikud telefonikõned Valge Maja keskjaama ning soov lõpetada armastuse pärast piinlemine.
„Jah, ma olen tõeliselt armastanud, aga sellest on alati väheks jäänud. Või on teistele minust väheks jäänud. Kõik on libisenud käest, ilma et oleksin arugi saanud. Ma ei tea, mille nimel enam elada."
