Sotsioloogia klassikuks nimetatud Pitirim Sorokin (1889–1968) sündis
Vologda kubermangus Venemaal, isa oli venelane, ema sürjakomi. 1910–14
õppis õigusteadust Peterburi ülikoolis, oli sama ülikooli esimese
sotsioloogiateaduskonna asutaja, 1917. a. mõnda aega Ajutise Valitsuse
juhi Aleksander Kerenski isiklik sekretär. Pärast bolðevike
riigipööret 1917. a. oktoobris sattus ta konflikti Leniniga ja oli
sunnitud 1922. a. Venemaalt põgenema. Lühikese vahepeatuse järel
Berliinis ning Prahas suundus ta 1923. a. sügisel Ameerika
Ühendriikidesse, kuhu jäi elu lõpuni. Aastail 1924–30 oli ta professor
Minnesota ülikoolis, seejärel kutsuti ta Harvardi ülikooli alles
loodava sotsioloogiateaduskonna dekaani ametikohale.
“Meie ajastu kriis” (ilmus 1941) on Sorokini tuntuim ja maailmas enim
tiraþeeritud teos, olles tema peateose “Sotsiaalne ja kultuuriline
dünaamika” (ilmus 1937–1941) lühem ja tihedam kokkuvõte. Oma raamatus
analüüsib ta Lääne meelelise kultuuri ühiskonna kriisi olemust, selle
põhjusi ja tagajärgi, tehes seda oma kultuuritüüpide ehk
kultuurisüsteemide teooria näitel
Raamatule on saatesõna kirjutanud Henn Käärik.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.
