SAATEKS
Eestis esinevast poolteisest tuhandest suurseene liigist kuulub vähemalt kolmsada söödavate hulka. Neid seenevarusid kasutatakse meil paraku veel väga tagasihoidlikult. Võib liialdamata öelda, et parimad seened jäävad isegi metsa. Peaaegu üldse ei korjata seeni kevadel. Heal seeneaastal ei jää aga maikuu septembrist maha.
Käesolevas raamatus on kirjeldatud ja kujutatud 143 tähtsamat Eesti seeneliiki, sealhulgas 13 jäävalt mürgist. Eraldi peatükke seente ehitusest ja elutegevusest, seenemürgistustest, toiduks kasutamisest jm. ei ole raamatus toodud, kuna selleks pakub küllaldast materjali 1966. aastal ilmunud tüsedam raamat «Seened». Esitatud seenekalendris on kuudekaadide kaupa näidatud seente esinemisajad Eesti tingimustes. Igaühel jääb võimalus omapoolsete vaatlusandmetega seene-kalendrit täiendada. Ei olegi nii lihtne täpselt piiritleda seeneaja algust ja lõppu. See varieerub tunduvalt eri aastatel, olenevalt ilmastikust. Samuti on märgatavad erinevused vähemalt paari nädala piires Põhja- ja Lõuna eesti ning Lääne- ja Ida-Eesti seeneaegades, nii nagu taimede õitsemiseski, puude ja põõsaste lehteminekus jm. Ka vaatlusandmeid vabariigi eri osadest on seeneaegade kohta seni võrdlemisi vähe.
Raamat täidab oma ülesande, kui Te metsas viibides seda taskust võttes ja kasutades tunnete ära sagedamini ettejuhtuvad seeneliigid ja kui Teie korvis seenelt tagasi tulles leiduvad puravike, riisikate ja pilvikute kõrval ka heinikud, tindikud, lehtrikud, kõrgesed, sirmikud, kännuseened, ðampinjonid, narmikud ja isegi mõned kärbseseene liigid.
seened, seente määraja, meie seeni
