Endine diplomaat, Võrus sündinud Wido Moritz kirjeldab oma esikteoses „Mullivabalt. Eesti meesametnike salaelust“ halastamatu avameelsusega bürokraatidele osaks langevaid draamasid. Karjääri- ja naudinguhimudes visklevad tegelased on silmitsi halenaljakate probleemide ja surmtõsiste eluraskustega. Erinevas erutusseisundis meesametnike seiklused ja siseheitlused haaravad tundliku lugeja hoogsalt kaasa. Seda enam, et jutustusi läbivad nii mitmedki äratuntavad prototüübid. Võimutäiust nautiv asevälisminister Oliver Olvik ei kahtle hetkekski nagu ta ei võiks saada just seda, mida parasjagu tahab - üht kõrvalhüpet naisalluvaga. Diplomaadid Severin ja Krunkson teevad meeleheitlikke jõupingutusi pugemisel, et välja teenida välislähetust mõnda kaunisse Euroopa pealinna. Kultuuribürokraat Gvidon evib loovisiku ambitsioone ja piinu, kuid mitte täit potentsi omaloominguks. Analüütik Joonas langeb ootamatult metsiku joomakire küüsi. Nõunik Huberti tõusev karjäär langeb põrmu lihtsa moraalse eksimuse läbi.
Peeter Helme, kirjanik ja kirjanduskriitik on selle raamatu kohta öelnud: "Mullivabalt" koondab lugusid, milles kohtab nii autobiograafiaga vürtsitatud jaburaid sissevaateid diplomaatia köögipoolele kui ka groteskseid ? ja samavõrra tõeseid ? vaateid Tallinna napsulembesema intelligentsi ellu. Autori võime tabada inimtüüpe, tuua vaid paari suletõmbega lugeja ette nende olemus on mitte lihtsalt nauditav, vaid ka hirmutav. Kes siis ikka tahab ära tunda end oma nõrkuste kaudu?
