Monograafia käsitleb Eesti tehnikaharitlaskonna (insenerid ja arhitektid) kujunemist enne Teist maailmasõda. Vaadeldud on sadade Eesti noorte õppeteed Euroopa tehnikakõrgkoolides. Esmakordselt on põhjalikult vaadeldud alma materite otsinguid, erialade struktuuri, mahtu ja kvaliteeti tuginedes mahukatele uuringutele Eesti ja teiste Euroopa riikide arhiivides. Teos aitab paremini mõista Eesti industriaalühiskonna kujunemise erinevaid tahke ja probleeme enne Teist maailmasõda.
Teos pakub põhjalikku analüüsivat narratiivi Eesti inseneride ja arhitektide rollist meie kodumaa majanduse, tööstuse, transpordi ja ehituse ning kokkuvõttes ka rahvusliku identiteedi kujunemisel. Ajaloolaste poolt rekonstrueeritavas minevikuprotsessis on oluline selgitada välja ka vaadeldavates kõrgkoolides õppinud eesti tudengite stuudiumite järgsed saatused nö ex post. Paljud Euroopa tehnikakõrgkoolides õppinutest ei lõpetanud oma haridusteed, mitmed neist surid noorelt, mitmed ei jätkanud tegevust oma erialal või ei pöördunud pärast õpinguid enam kodumaale. Mitmed noored insenerid ja arhitektid hukkusid Teise maailmasõja keerises, veelgi arvukam oli nende hulk, kes põgenesid sõja ajal läände. Kõigist kaotustest hoolimata annab käesolev teos aimu sellest, milline kolossaalne panus oli neil noortel tehnikateadlastel Eesti riigi, majanduse, arhitektuuri, tööstuse, infrastruktuuri, hariduse, arhitektuuri, ehituse, keele jpm valdkondade arengusse. Välismaa tehnikakõrgkoolides õppinute seas oli mitmeid hilisemaid tehnikateadlasi, viljakaid arhitekte, ministreid, tippametnikke, edukaid ärimehi, kultuuritegelasi jt.
Käesolevas teoses kajastuvad Eesti tehnikaharitlased, kes õppisid Euroopa tehnikakõrgkoolides ja registreeriti 1920.-1930. aastatel Eestis. Samuti arvukad teised, kes töötasid Eestis enne riigi iseseisvumist. Põhjalikumalt on käsitletud seni pea tähelepanuta jäänud Euroopa tehnikakõrgkoolide " Berliin, Darmstadt, Karlsruhe, Brno, Praha, Dresden Varssavi, Budapest jmt " panust siinse tehnikaharitlaskonna kujunemisse. Nendes tehnikakõrgkoolides õppinud eestlaste nimekirjad on püütud esitada võimalikult täielikult. Samuti on põhjalikku käsitlemist leidnud need noored, kes omandasid tehnikaalase hariduse Peterburis ja Riias.
Käesolev käsitlus hõlmab peamiselt ajavahemikku 1860. aastaist kuni Teise maailmasõjani. 1920.-1930. aastatel õppis eestlasi ning Eestis sündinud baltisakslasi, venelasi ja juute ka ka mitmel pool mujal maailmas. Käesolev monograafia koondab rikkaliku informatsiooni kõigi nende sadade noorte kohta, kes enne Teist maailmsõda väljaspool Eestit tehnikaalast kõrgharidust omandasid. Senini leiab nende kohta erinevatest materjalidest vaid killustatud informatsiooni ning puudub põhjalik üldkäsitlus. Käsikirja koostamiseks on aastate vältel teostatud arhiiviuuringuid Peterburis, Riias, Gdanskis, Berliinis, Brnos, Karlsruhes, Budapestis, Varssavis jm ning loomulikult Eesti arhiivides ja erakogudes. Võib öelda, et ilma nende panuseta, kes omandasid tehnikaalase kõrghariduse tollastes maailma juhtivates tehnikakõrgkoolides ja tollaste maailma tippteadlaste ja -arhitektide käe all, oleks tänast Eestit raske ette kujutada. Teise maailmasõja ajal põgenesid paljud Euroopas hariduse saanud insenerid ja arhitektid Eestist ning jätkasid edukat karjääri Austraalias, USA-s, Kanadas jm. Paljud neist Euroopas õppinutest on tänaseni jäänud väärilise tähelepanuta ning puudub laiem teadmine nende arvust, tegevusest ja saatusest. Rikkalike biograafiliste andmete ja illustratsioonidega varustatud uurimus avab palju uusi tahke Eesti ajaloos, sh arhitektuuriajaloo vallas. Teos on rikkalikult illustreeritud. Teose üks autoritest prof. dr. hab., dr. h.c. mult Raimo Pullat on u 60 raamatu väljaandja ja autor, neist 20 on ilmunud välismaal (Saksamaal, Soomes, Poolas), dr. Tõnis Liibek on samuti mitme raamatu koostaja, autor ja toimetaja.
