Mu ees avanes rabav vaade. Valgus riivas kulunud mägesid ning värvis hajusalt ja majesteetlikult panoraami. Maastiku osad laotusid nagu tantsivad kaadrid: maona looklev Jordani jõgi, elavhõbedana läikiv Surnumeri ja paremal Tiberiase järv. Kauge silmapiir, kus puutusid kokku taevas ja Antiliibanoni mäed, kandis ikka veel lume jälgi. Aimasin Juudamaa mägede vahel tumedat laiku: püha linn Jeruusalemm. Pärast kaheksa kuud kestnud teekonda ja eneseunustust, vaesust ja uskumatut tasakaalu pinguletõmmatud traadil, pärast seiklusrikast retke läbi Euroopa ja Lähis-Ida nägin meeleliigutusest häguse pilguga oma rännaku sihtpunkti. Suplesin kirjeldamatu täiuslikkuse tundes. Ma juba nägin oma eesmärki ja võisin seda varsti käega katsuda.
Seistes sel maaninal näoga nii lähedal asuva, kuid siiski veel ligipääsmatu Jeruusalemma tulede poole, mõistsin Jeesuse ütluse tõde: «Taevariik on teie sees.» Ma olin jõudnud eesmärgile Jumala heaks. Vaimne siht polnud mitte tee, vaid pigem mina ise. Olin kogu palverännaku kestel kogunud teadmisi ja kogemusi, mis ei harinud mitte ainult minu jalgu, vaid ka hinge ja südant.
Originaali pealkiri: Le p?lerin de Jérusalem
