Park on paradiis ja park on oaas, saar kõrbeliivas ja meie hingemaastikus, mida täna üha enam vajame. Sest pargis ei ole peidus mitte ainult paljude juba elatud elude saladused, vaid meie omase tänane ja homne päev. Park on kokkuvõtteks kõigi sellest, mida peame ilusaks. Parki tahame tulla, et leida üles oma loomuse paremad jooned. Vanad rahvad ja küpsed kultuurid peavad parki üheks olulisemaks kultuuri allikaks. Eestis on park veel paljuski avastamata maa. Seda eriti võrreldes Itaalia või Inglismaaga, kus park on viimase poole aastatuhande vältel ahvatlenud endast üha uuesti kirjutama. Täna lugeja kätte jõudev raamat meie kultuuriruumis esimene käsitlus, kus pargist kõneldakse nii tema filosoofilises tähenduslikkuses, ikoonilises ulatuvuses kui looduse mitmekülgsuses. See on raamat, milles Eesti Maaülikoolis 2008. a. oktoobrikuus aset leidnud konverentsist inspireerituna avaldavad mõtteid nii meie oma kui välismaa parimad asjatundjad. Kaunis keeles ja esteetilises meeles kirjutatud tekstide kaudu avaneb meil park erakordselt mitmekülgsena, pakkudes Euroopa kõrgkultuurist lähtuvate nn. klassikaliste näidete kõrval sissevaadet ka "koha vaimu" ja soomeugrilase parki. Kindlasti ei ole käesolev teos ei esimene ega viimane käsitlus antud vallas, küll aga peegel tänase päeva, parim mõeldavatest, mille kokku seadmine on tähendanud paljude seni esitatud küsimuste veel kordset küsimist ja vaagimist. Harvem ka neile lõplike vastuste leidmist. Sest oleme jõudnud piirile, mida edaspidi valgustab tahe, astuda üle piiri, kus lõpeb käega kombitav reaalsus ja algab ime.
