Kunstiteosed ei ole passiivsed ega tahtetud esemed, vaid aktiivsed mõjutajad – neil on vägi haarata vaatajad oma lummusesse, vangistada nad, kutsuda esile emotsioone ja kujundada väärtushinnanguid.
Horst Bredekamp rakendab oma raamatus piltide lähivaatlust, et uurida nende agentsust ning ka vaatajat pilte «nägema» suunata. Tema peamiseks lähtekohaks on veendumus, et piltidele ja objektidele on omane nende vormist, kuid ka muudest füüsilistest omadustest kokkusaav ja nendest lähtuv energia – Aristotelese energeia, mis toimib piltidest väljapool ning on nende elavuse ja performatiivsuse alus.
Lähtudes põhimõttest, et pilti defineerib inimese sekkumine, võib pildiajaloo alguse paigutada juba inimkonna esiajalukku, kus leidub hulgaliselt näiteid objektidest, mis on esteetiliselt töödeldud ja omavad seega teatavat «liiasust», mis ületab nende funktsionaalsed eesmärgid. Just too tegija tahtlusest sündinud «liiasus» annab õiguse pidada ka juba ammuseid inimkäe kujundatud objekte «kunstiks». Oma uurimuses toob Bredekamp tõestuseks näiteid kogu inimkultuuri ajaloo varasalvest – «Pilditegu» pakub nauditavat lugemiselamust kunstiteoste agentsusest alates Antiik-Kreeka kujudest kuni Michael Jacksoni kontsertetendusteni.
Horst Bredekamp (snd 1947) on üks tuntumaid tänapäeva kunstiteadlasi ning olulisemaid saksa pilditeaduse (Bildwissenschaft) teoreetilisi mõtestajaid ja tõlgendusmeetodina kasutajaid. Alates 1993. aastast on ta Berliini Humboldti ülikooli kunstiajaloo professor. Bredekampi uurimisteemad ulatuvad antiigist nüüdiskunstini, laienedes ka meedia ja loodusteaduste valdkonda.
