Saksa õigusajaloo klassiku Carl Schmitti „Poliitilisuse mõiste” on üks 20. sajandi riigifilosoofia võtmetekste. Ilmunud algselt 1927. aastal artiklina, 1932. aastal aga täiendatuna eraldiseisva teosena, peegeldab see oma ajastut – Schmitti arutluskäik on poleemiline ning kriitiline Esimese maailmasõja tagajärjel sündinud vastuolulise rahvusvaheliste suhete süsteemi ja angloameerika liberalismi aadressil. Õigusteadusliku loogika ja ratsionaalsusega osundab Schmitt idealismi nõrkustele ning leiab, et poliitika eelduseks on inimese kalduvus jaotada maailm sõbralikuks ja vaenulikuks, sõpradeks ja vaenlasteks – niisiis eelneb poliitika tema käsitluses õigusele.
See tees ja seda sisaldav tekst on jäänud oma ähvarduse ja ebamugavusega tänini ümber lükkamata. Sõltumata sellest, kas Schmitti arutluskäik ja selle tulemused lugejale meeldivad või mitte, pole ka praegu võimalik rääkida riigifilosoofiast ja riigiõigusest, pidamata silmas Carl Schmitti „Poliitilisuse mõistet”.
