Viimaks jõudsin ma veepõhja, ja seal oli mu armsam, takerdunud vetikatesse, nahk valgem kui lumi, huuled sinisemad kui taevas. Ta silmad olid pärani ja mustemad kui kosmos. Kord nii kauni näo ümber hõljusid siia-sinna tumedad lokid. Ta jõllitas midagi nägemata otse ette, ja siis ronis ta huulte vahelt välja krabi. Ma rabelesin ülepoole, püüdsin pinnale ujuda, kuid ta haaras mul jalast ega lasknud lahti. Ta haare oli nii tugev, et kaevus luuni välja, ning ma olin lõksus, kuni kalad tulid mu nahka järama ja silmi neelama.
Kuus kuud on möödas ajast, kui Reggie ühe räbaldunud päeviku lehekülgedelt neeljate olemasolust teada saab. Ajast, kui ta väikevend Henry hakkab loomi piinama ja pöördub tema vastu. Ajast, kui ta õpib oma hirme võitma ja hävitab neelja, et päästa Henry.
Nüüd, kui lähenemas on suvine pööripäev, jahivad neeljad teda ikka veel, aga vaid unedes ? kuni ühel ööl muudab ootamatu külaline tüdruku luupainajad reaalsuseks.
Jubedust tekitav, ennastunustavalt põnev ja õõvastavalt kaasahaarav „Pööripäev“, „Neeljate“ sarja teine raamat, ei lase sind enda haardest enne, kui lõpp on käes.
Simon Holti kirjanikukarjäär sai alguse keskkooli õudusjuttude fänniajakirjas, mille kirjastamise tõttu kooli koopiamasin üle kuumenes. Laskmata end pärast tunde jätmisest heidutada, on ta kirjutanud sellest ajast saadik. Enne täiskohaga kirjanikuks hakkamist elatas Holt end hotelli öövalveportjee ja käekotimüüjana. Chicagos elav Holt on ka amatöörmuusik ja kogub koomikseid. Ta kutsub kõiki jagama temaga oma hirme aadressil:
www.TheDevouring.com.
