Andres Anvelt
On kuumade 90ndate algus. Iseseisvuse taastanud Eestis valitseb peata olukord ja ühiskonnas kehtib Metsiku Lääne mentaliteet. Kõik otsivad
oma: kes tõde, kes õigust, kes raha, kes autoriteeti. Kõik on otsitavast kuulnud, ent keegi pole seda näinud. See on nagu punane elavhõbe, mille abil võid saavutada kõik, mida oled ihaldanud.
Punane elavhõbe" viib kriminaalsesse heitlusse hullu aja hullud kangelased, kes proovivad noorust ja kogenematust trotsides oma eesmärke saavutada. Musta ja valge, hea ja halva piirid hägustuvad, kui inimsuhetesse löövad kiilu armastus, truudusetus, vihkamine ja reetmine. Kangelased peavad ise otsustama, kummale poole piiri jääda ja kuidas oma eluga edasi minna.
Tõele au andes oli ju oodata, et endine kriminaalpolitseinik tunneb politseitöö ja vanglaelu eripära. Hoopis ootamatum on aga, et Anvelt on osutunud tugevaks loo jutustajaks. Ta on joonistanud välja kirjud karakterid ja pajatab seiklustest nii, et on raske raamatut käest ära panna.
