Ja siis ma nägingi neid esimest korda. Terve leiliruum oli neid täis.
Linalakad tüdrukud, patsid õlgadeni. Laiaõlgsed poisid, juuksed korralikult seitlisse kammitud. Kõigil rahvariided seljas, nagu läheksid nad laulupeole. Nad tulid üksteise järel leiliruumist välja ja rivistusid seina äärde, justkui valmistuksid ühispildiks.
„Kes need on?“ küsisin ma jahmunult.
„Puulased ja tohtlased,“ lausus Kallela vaikselt. „Nad aitavad meid.“
