Hando Runnel tegi ennast luuletajana laialdasemalt tuntuks raamatuga „Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks“ (1972). Selle raamatu värsid muutusid lauldavateks, sõnad said muusika osaks ja lauluviis sai sõnade kandjaks.
Vahepeal on autor edasi liikunud pika tee. Käesolevas raamatus on sõnumi kandjaks pilt, mida „illustreerivad“ lühidad luulesalmid, aforistlikumad lausungid. Piltlaulude lisana on valik spontaanseid joonistusi, mis tekkinud kõneluste kestel mõnede kunstnike, kirjanike, poliitikute või muud moodi heade sõprade ja kaaslastega. Raamatu peamine eesmärk on näidata luule- ja pildikunsti „invariantsust“, hingeelulist ühtsust.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
