"Silver küüditati 8-aastaselt, 1. aprillil 1951 koos teiste lastega 1 ilma vanemateta 1 Siberisse. Tema seitsmest aastast Siberis on kaante vahele saanud põnev jutustus. Vaata, mida ta ise ütleb:
\"Elu oli erakordset vaheldust ja põnevust täis. Igal juhul olid meie elamused pesuehtsad ja isiklikust seisukohast julgen väita 1 ka kogemist väärt. Nii väärt, et ei oska neid kahetsedagi.1"
Postimehe ajakirjaniku Aimar Altosaare annotatsioon raamatule:
"Nõukogude okupatsiooni ja kommunismiehitamise ebainimlikust argipäevast on ilmunud sadu mälestusteraamatuid, kuid üks oli siiani puudu.
Silver Silliksaare meenutused maailmast, kuhu ta paljulapselises Tartumaa peres sündis, on juba esimestest mälupiltidest erakordselt julmad ja õõvastavad.
II maailmasõja lõpuaastatest kuni 1950-ndate teise poole aega hõlmav \"Silveri Siber1 mõjub oma suhteliselt väikesele mahule vaatamata monumentaalselt.
Heas sõnastuses täpsed kirjeldused sellest, kuidas 1940ndate teisel poolel võim käitus ausa taluperega, kes ei tahtnud kolhoosi minna, isa tapmine, ema vangistamine ja laste küüditamine 1951. aastal selle eest, et nõukogude võimule ei meeldinud nende usk.
Sügava mulje jätavad orjatöö ja äärmise viletsuse kirjeldused Siberi kolhoosis mahalaskmisega ähvardavate võimuesindajate piitsa all, järelküüditamised ja pereliikmete julmad kiusamised 1 seda kõike võim tegi.
Karmile sisule vaatamata on raamat väga kergesti loetav ning elujaatav, sest autor ja tema pere ei murdunud kõigele vaatamata, ning meil on põhjust olla väga tänulik selle raamatu eest."