Sionism kui liikumine on oma eksisteerimisaja jooksul tekitanud nii tulist poolehoidu kui ka sama tormilist hukkamõistu, vähem ükskõikset suhtumist. Pooldajate jaoks tähistab nimetus demokraatlikku ja progressiivset rahvuslikku vabastusliikumist, mis on rõhutud ja kodumaata inimestele andnud kodumaa, vabaduse ja turvatunde. Oponendid kinnitavad, et oma eesmärkide saavutamiseks on sionistid muutnud uued inimesed rõhutuks ja kodumaatuks.
Miks see nii on? Milline on selle sõna päritolu? Mida sionism endast õieti kujutab ning millal ja miks see tekkis? Mis põhjustas juutide soovi leida endale maa, kuhu laialipaisatud rahvas kokku koguda? Neile küsimustele püüabki David Engeli „Sionism” vastuseid anda, jälgides liikumise arengut alates selle tekkimisest 19. sajandil läbi muutuvate arusaamade ja eesmärkide, ebaõnnestumiste ja suurima eesmärgi täitumise ? Iisraeli riigi rajamise ? tänapäevani.
Autor üritab vältida sionismi käsitluste nii tavalist üht- või teistpidi erapoolikust ning jätab hinnangute tegemise ja poolehoiu lugeja enda osaks, rõhutades, et tegu on ajalooraamatu, mitte poleemikaga.
