Kuna me ei ela üksi vaakumis, tuleb paratamatult suhelda. Isegi mitte midagi rääkides saadame sõnumeid, kõneleme tegelikult endast. Me tõlgime ja suhtleme pidevalt ka sõnu kasutamata. Meie pilgud, kehad, iseloomujooned ja teod räägivad. Paraku on meie suhtlemisstiilis palju harjumuspärast ning see viib sageli ka sarnaste suhete ja olukordadeni. Aga kui pingutame natuke selle nimel, et vanad automaatsed ja lapsepõlvemustriga suhtlemisviisid asenduksid uutega ? siiramate, ehedamate ja enesega rohkem kooskülas olevatega -, tasub see vaev end kuhjaga ära. Suhted muutuvad usalduslikumaks, neis on rohkem ärakuulamist ja avanemist. Võib-olla muutuvad seejärel inimesedki meie ümber. Ei ole vaja jätta muljet ega rääkida ilmast. Võib täiesti vabalt olla see, kes sa tegelikult oled. Ja sellisena armastatud.
