#47# RAAMAT ASUB LAOS, SAADAVAL 1-3 PÄEVA JOOKSUL. 154
Henrik Pontoppidan on taani kirjanduses eeskätt realist, kuid vaatamata sellele, et ta on omandanud Taanis «aja pahede karistaja», «kõige negatiivse piitsutaja» lisanime, ei ole tema realism kujunduslikus tehnikas hoopiski torkav või lahmakas. Tema puhul domineerivad halb, viril, väärsuunaline, kõige oma delikaatsuse juures näeb ta silm ohtrasti hingelisi defekte ja raskeid vigu kujutatava ajajärgu inimeste juures ja nende poolt loodud oludes, ta maailmapilt on üldkokkuvõttes pessimistlik ja ta teoste lugemine jätab teatava leinalise, kuid soojalt mõjuva nukrusetunde. Ent ta pessimism on kõige selle juures ise sisemiselt terve, tasakaaluka, väärtusi tunnustava ja toonitava inimese rahulolematus ajas leiduvate pahede vastu.
Käesolevat teost pole autor kavatsenudki teha tavaliseks, keskkujude kitsama ringiga kangelas-kangelanna romaaniks. Esialgu peakujudeks arvatavad Torben Dihmer ja Jytte Abildgaard kaovad selles pikkadeks järkudeks silmapiirilt hoopis. «Surnute riigis» on tegelasteks kogu ühiskond. Selles võetakse tervikuna käsitlusele Taanis mõni aeg pärast brandeslaste liberalistlikku läbimurret toimunud poliitilise radikalismi mandumine kodanlikuks, vaimulikkude juhitavaks tagurluseks. Seejuures autori sümpaatiad kalduvad teoses pigemini radikaalide poole, ehk küll Pontoppidani on nimetatud ka tauniva lõppbilansi tõmbajaks omaaegsele käremeelsele, poliitiliste loosungite ja ilukõne tulevärgiga pimestavale rahvademagoogiale.
E. Raudsepp
