Varsti j?µudsid teelised m?¤erinnakul nii k?µrgele, et p?¤ikeses helendama l?µi mehe n?¤gu -- laiav?µitu, tugevate l?µuap?¤radega, terassilmadega, l?¼hikese, kuid tiheda musta habemega --, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis k?µrvadega pea.
?«Seal ta ongi, see Vargam?¤e,?» lausus mees ja n?¤itas k?¤ega ?¼le soo j?¤rgmise v?¤ljam?¤e poole, kus l?¶mitas r?¼hm madalaid hooneid. ?«Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad m?¤e taga orus, sest siis rahva suus M?¤e ja Oru, m?µisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat k?¤tt see m?¤nnitukk seal k?µrge m?¤e otsas on meie oma: igavesed vanad j?¤ndrikud teised, m?µned poolkuivad juba.?»
Niipalju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.
Naine silmitses ?¼mbrust: siin m?¤gi, seal m?¤gi, kaugemal kolmas, pahemat k?¤tte neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. M?¤gedel p?µllud ja hooned, m?¤gede ?¼mber, nende vahel aina soo, t?¼kati raba, kaetud kidura v?µserikuga.
