Vend Henrik, Liivimaa piiskopkonna kroonikakirjutaja, märgib oma ülestähendustes, et see oli Issanda aastal 1224 ning kahekümne kuuendal aastal pärast seda, kui Bremenist pärit Albert Riia piiskopiks pühitseti. Suured muudatused olid sündinud alates sellest ajas, mil piiskop Albert ametisse astus. Palju maad oli Läänemere kallastel paganahõimude käest ära kistud ja palju sõdu peetud. Nii mõnedki paganatest langetasid oma jultunud pea ja said ristitud; hiljem mõned neist salgasid usu maha, pöördudes tagasi oma metsikute kommete juurde, ning taas valati verd. Mõlemate, nii kristlaste kui ka paganate veri voolas ojadena, sest Kristuse õpetust levitati Liivimaal tule ja mõõgaga. Seda tegid ristisõdijad Põhja-Euroopast, piiskopi oma väed ning Mõõgavendade Ordu. Viimasesse kuulusid sõjakad mungad, kes olid pühendunud sõnakuulmisele, kasinusele ja vallutustele. Isegi nende hõlstidel oli vaarikpunase mõõga kujutis, mis kaugelt sarnanes pika kitsa ristiga.
Originaali pealkiri: Teutonu belaisvis. Pelkiu vilke
Järelsõna: Mihkel Loodus
leedu ilukirjandus, ajaloolised romaanid
Sari: 10 pluss
