VALGED VARJUD
Valged varjud piki kallast
kaugenevad merre.
Nende helkjas siluett jääb
igaveseks verre.
Nende kaunid ballisitsid
lohisevad luha.
Õhtu laotab üle vete
kullakarva tuha.
Hommikul kui päike tõuseb,
taevas taas on õilmeis.
Kuuled nagu Jeesuslast sa
lalisemas sõimes.
Läbi koidu tuleb tema,
justkui Ingel, neidis.
Minu kõige kallim- Ema,
valges siidikleidis.
