2003.?2004. aastal rääkisid Lia Laats, Kaljo Kiisk ja Kalmer Tennosaar
Enno Tammerile oma elust. Keegi ei teadnud, et need pikad jutuajamised
jäävad Lia Laatsile, Kaljo Kiisale ja Kalmer Tennosaarele viimaseks
laiema publiku jaoks mõeldud vestluseks oma elust. Lia Laats ja Kalmer
Tennosaar sulgesid silmad igaveseks uneks enne, kui valmis lõplik tekst
nende viimase eluvestluse põhjal. Kaljo Kiisk nägi lõplikku teksti ning
leidis, et on jutud oma elust ära rääkinud ning kõik ka ilusasti kirja
saanud.
Kõik ei saagi kunagi kirja, millalgi jääb ikka üks või teine vestlus
viimaseks. See on ühtpidi paratamatus, teistpidi aga selliste viimaste
vestluste kullaläikeline võlu ajasõelal.
Suure inimese lahkumise järel saab ju alati tagantjärele tekitada
kümneid ja kümneid meenutuskilde teistelt inimestelt. Kuid need on juba
uued, vahendatud tekstid, kus asjaosaline enam kaasa rääkida ei saa.
Enno Tammer: „Minu au, õnn ja rõõm on olnud Lia Laatsi, Kaljo Kiisa ja
Kalmer Tennosaare viimased vestlused jäädvustada, midagi väärtuslikku
pöördumatult kulgevas ajas kinni püüda.“
