Eestlaste käsi pole ajaloos käinud mitte erakordselt halvasti, vaid üpris hästi, enamasti paremini kui näiteks soomlastel. Ka naabritega on meil vedanud enam kui nii mõnelgi teisel väikerahval. Sest me oleme endiselt olemas, püsima jäänud, mitte ... hävinud või assimileerunud, tõsi – ajas pidevalt muutudes. Kui Eesti ajalugu vaadata sammuke kaugemalt ja laiemas taustsüsteemis, siis näeme, et paljud levinud müüdid ja faktid ei pea üldse paika. Ajaloolase Andres Adamsoni lood sellest, kuidas kõik oli, algab viimase jääaja lõpuga ja jõuab välja tänapäeva.Raamat koosneb vaheldumisi nii-öelda läbivatest teemadest (kuidas on loodusolud meie ajalugu mõjutanud, kui vana on eesti rahvas, aadlist ja talurahvast läbi kesk- ja uusaja, venelaste ja Venemaa rollist Eesti ajaloos, eestlastest ja nende uskudest erinevatel ajalooperioodidel, kas sõdadevaheline Eesti Vabariik ikka oli edulugu või mitte, kas iseseisvuse kaotus Teises maailmasõjas oli paratamatus jne) ning neid illustreerivaist ja täiendavaist vahelugemistest mõnel kitsamal teemal (suurematest lahingutest keskajal, Eesti piiride kujunemisest, panganduse algusest Eestis, Konstantin Pätsist ja Harju Pangast jne).Sellest leiate palju pooltoone, varjundeid ja värve, mis pole ajalooõpikutesse mahtunud – seda, mida teile koolis ei õpetatud.Näita rohkem ...
1242. aasta 5. aprillil Peipsi järve idakaldal maha peetud Jäälahing on väheseid ajaloosündmusi, mida teavad Eestis ja meie idanaabri Venemaa pool peaaegu kõik. Iseasi, mida nad täpselt teavad või arvavad teadvat. Et Jäälahing on tihedalt seotud ... hilisema Moskva suurvürsti- ja tsaaridünastia esiisa ja õigeusu pühaku Aleksander Nevski isikuga, on teema juba sajandeid olnud teravalt ideologiseeritud, kangelasmüüti pakendatud. Sellest lahingust suurvenelaste rahvustunde upitamiseks loodud müüt ei haaku samas kuigi hästi allikaist teadaoleva ega üldise ajalootaustaga.Ometi on Jäälahing tänuväärne teema, jutustamaks mitte ainult sellest ammusest kokkupõrkest, vaid üldse tollasest ajast, oludest ja inimestest. Jäälahingus peegeldub see kauge ajastu nagu veetilgas.Näita rohkem ...
Raamat maalib muljetavaldava panoraami Läänemere kallastel 16.–17. sajandil aset leidnud sündmustest, tuues ühtlasi üldisse ajalookäibesse uue mõistena Põhjamaade Saja-aastase sõja.Põhjalikult käsitletakse Liivimaa ja Rootsi sisepoliitikat; ... narratiivi läbivaks jooneks on Rootsi järk-järguline tõus Läänemere piirkonna juhtivaks suurvõimuks. Kogu regiooni mõjutanud sündmuste elavalt esitatud kroonika kõrval jälgitakse olulisemate üksikisikute karjääri ja käekäiku; haaravad vahelugemised keskenduvad tegelaste eraelule ja inimlikule poolele.Raamat köidab nii professionaalset ajaloolast kui ka ajaloost huvitatud tavalugejat. Tegemist on tõsiseltvõetava teaduspublikatsiooniga, mis toetub aastatepikkusele põhjalikule uurimistööle, kuid on samas loetav põnevusromaanina. Värvikad, paeluvad inimsaatused, detaili- ja nüansirohked kirjeldused viivad lugeja otse sündmuste keskele ja meenutavad meile, et tolleaegsed probleemid pole kaotanud oma aktuaalsust praegugi: ikka ja jälle võib tõmmata paralleele tänapäevaga, nii riikidevaheliste suhete kui ka poliitikute-otsustajate tegutsemise osasNäita rohkem ...
Raamat uurib, kuidas on Euroopa ajas ja ruumis muutunud hoiakud kahte näiliselt nii vastandlikku nähtusse, nagu surm ja armastus. Igikestvas heitluses Erose ja Thanatose vahel kuulus kesk- ja varauusajal võit vaieldamatult viimasele. Surmast sai ... inimestele mitte ainult teekaaslane, vaid lausa sõber. Kristlasel tuli karta mitte surma ennast, vaid valesti, ettevalmistamatult suremist. Surm oli ühtlasi eluteekonna kõrgpunkti algus, mida tuli tervitada ning rõõmuga oodata. Maine elu, millesse lahutamatult kuulus ka füüsiline armastus, oli kõigest tühine, mööduv, ajutine vaheetapp, täis kannatusi ja katsumusi. Surm oli keskaegsele inimesele argine sündmus, kuhu oli kaasatud terve kogukond. Nüüdisaegse inimese eest on surm seevastu ära peidetud. Füüsilise armastusega on lood vastupidi. See omal ajal varjul hoitud ja taunimist leidnud tegevus on tänapäeval muutunud argiseks, vaadates meile julgelt silma nii ekraanilt kui ka leheveergudelt. Juba Sigmund Freud arutles, et surm ja seks jagavad ühist „peidetud identiteeti“. Kultuurisotsioloog Jacque Lynn Foltyn on seda mõtet edasi arendades jõudnud järeldusele, et surmast on saanud uus seks. Seejuures pole surm lihtsalt asendanud seksi kultuurilise tabuna, vaid sellega lausa kokku sulandunud.Nüüdsel ajal sureme üksinda ja sageli ka üksinduses ning armastame vaid iseennast ja armatseme iseendaga. Sündsuse ja sündsusetuse piirid on taas nihkunud. Neli-viissada aastat tagasi nägid need välja hoopis teistsugused. Mõnes mõttes ka inimlikumad. Raamat on pälvinud Rahva Raamatu parima eesti autori teabekirjanduse raamatu tiitli aastal 2025.Näita rohkem ...
Margus Laidre on inimolu mõtestajana võrdlemisi haruldasel positsioonil: ühelt poolt kahe jalaga rahvusvahelises poliitikas, pikaaegse diplomaadina hästi kursis maailma arengutega; teiselt poolt mõtetega ajaloos, kogenud õpetlasena sügavalt ... informeeritud Euroopa ajaloo keerdkäikudest. „Aja lugu ja inimese aeg“ on varem mitu monograafiat avaldanud autori esimene esseekogumik, mis pakub korraga nii laiemat vaadet Eesti ajaloole kui ka tähelepanekuid kiiresti muutuvast maailmast. Raamatu lisaväärtuseks on, et Laidre kirjutab – ja nauditavalt! – mitte ainult sellest, mida ta on lugenud, vaid ka sellest, mida ta on kogenud, eriti suursaadikuna Rootsis, Soomes ja Venemaal. (Marek Tamm, Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor)Näita rohkem ...
Jean-Jacques Rousseau (1712–1778) on valgustusaja Euroopa olulisemaid mõtlejaid, kelle eriilmelised teosed raputasid ühiskondlikke arusaamu mitmes valdkonnas. Rousseau tekstid mõjutasid erinevaid Prantsuse revolutsiooni aspekte ning on kujundanud ... kogu uusaegse Euroopa poliitilist, majanduslikku, teadus- ja haridusmõtlemist ning jätnud sügava jälje eelromantilise ja romantilise ilukirjanduse pärandisse. Rousseau omaelulooline 12 osast ehk raamatust koosnev postuumselt ilmunud „Pihtimused” on uusaegse (auto)biograafilise kirjanduse alustekst, mis annab end võimsa taustana tunda 19. sajandi ja eriti kogu 20. sajandi inimesekäsitluses.Rousseau osa ja „Pihtimuste” tähendust uusaegse autobiografismi tekkeloos on põhjalikult analüüsinud prantsuse kirjandusteadlane Philippe Lejeune (Le pacte autobiographique, 1975; L’autobiographie en France, 1971). Eestikeelse tõlke saatesõnaks on tema essee „Rousseau ja autobriograafiline revolutsioon”, kus ta arendab edasi ja täpsustab oma varasemaid seisukohti.Näita rohkem ...
(Ilmumisaeg: 2020, , 8.19 Mb, Kirjastus: Eesti Raamat, ISBN-13: 9789949683079)
Uus dramaatiline ja paljastav ülevaade Hitleri punkri viimastest päevadest, mis põhineb hiljuti avatud Nõukogude Liidu riigi-, sõjaväe- ja FSB arhiivide materjalil ning tipptasemel kohtuekspertiisil.30. aprillil 1945, kui Punaarmee Berliini piiras, ... tegi Hitler oma punkris enesetapu. Nelja päeva pärast leidsid Nõukogude sõjaväelased tema surnukeha. Aga tõde selle kohta, mida Venemaa salateenistus leidis, jäi ajaloos varju, sest kolm kuud hiljem kuulutas Stalin ametlikult Churchillile ja Trumanile, et Hitler on veel elus ja põgenenud välismaale. Kahtlused hakkasid levima ja jätkuvad tänaseni kõige metsikumate fantaasiatena selle kohta, mis Hitleriga tegelikult juhtus.2017. aastal, pärast kaht aastat katkematuid läbirääkimisi Vene võimudega pääsesid Jean-Christophe Brisard ja Lana Parðina salajaste toimikute juurde, mis puudutasid Vene spioonide uskumatut jahti Hitleri surnukehale, samuti füüreri viimaste päevade tunnistajaks olnute ülekuulamisi. Ja mis peamine: Moskva nõustus neile näitama inimjäänuseid: kuuliauguga koljutükki ja lõualuud. Esimest korda pärast Teise maailmasõja lõppu õnnestus saada luba neid jäänuseid teaduslikult uurida. Kreml väidab, et need kuuluvad Hitlerile. Kuid kas see vastab tõele?Põnevuselt spiooniromaaniga sarnanev uurimine paneb Hitleri surma küsimusele lõpliku punkti. Brisard ja Parðina kummutavad kõik varasemad vandenõuteooriad füüreri surma kohta. Hämmastava täpsuse ja järjekindlusega tungivad nad ühte võimsamatest ja vastuolulistest salateenistustest, viies meid Hitleri punkrisse tema viimastel tundidel – ja lahendades ajaloo kõige kurikuulsama lahendamata juhtumi.Ajakirjanik ja reporter Jean-Christophe Brisard on teinud dokumentaalfilme, peamiselt diktatuuridest. Ta on kirjutanud ka mitu raamatut, sealhulgas „Diktaatorite lapsed” (koostöös Claude Quételiga, eesti keeles 2015).Lana Parðina on sõltumatu ajakirjanik ja dokumentaalfilmide autor. Tema tööde hulka kuuluvad dokumentaalfilm Stalini tütrest (2008) ja „The Singer Who Fell” (2015).Näita rohkem ...
Hiina keisririik oli 19. sajandi alguses veel muule maailmale suletud. Välismaalastele oli avatud ainult Kanton (Guangzhou), kus tegutsesid peamiselt Euroopa riikide faktooriad. Kõige rohkem huvitas välismaalasi Hiina tee, selle eest tuli aga maksta... hõbedaga, mida oli raske hankida. Väljapääs leiti: Hiinasse hakkas üha rohkem voolama Indias kasvatatud oopiumi, mille eest hiinlased maksid hõbedaga. Nüüd oli välismaa kaupmeestel võimalik selle eest hiinlastelt teed osta. Loomulikult ei soovinud Hiina niisuguse olukorraga leppida ja peagi saabus Kantonisse keisri emissar eesmärgiga oopiumiärile lõpp teha. Nii algaski üle poole sajandi kestnud Hiina ja lääneriikide konflikt, mille tagajärg oli mitu oopiumisõda, taipingide ja bokserite ülestõusud, lääneriigid vallutasid Pekingi ja keisri asemel tõusis Hiinat valitsema draakonkeisrinna Cixi.Nende sündmuste taustal kohtume paljude värvikate tegelastega kõikidest ühiskonnakihtidest, teiste seas lihtne talunaine, keisri konkubiin, keisrikoja eunuhh, keisrivõimu esindajad, salakaubavedajast piraat, aga ka algaja Briti kaupmees, kes loodab oopiumiäriga palju raha teenida, hiinlastele ristiusku tutvustama tulnud misjonär, ameeriklasest seikleja ja teised. Ühiskonnas toimuvate vapustuste taustal saame osa paljude tegelaste elust ja olust, mis paratamatult põimub ümberringi arenevate dramaatiliste sündmustega.Põhjalikul uurimistööl põhinev romaan annab laiahaardelise ja suurejoonelise pildi ühest Hiina ajaloo sündmusterohkemast ajajärgust.Inglismaal Salisburys 1948. aastal sündinud ning Inglismaal Cambridge’is ja USA-s Stanfordis hariduse saanud Edward Rutherfurdi 1987. aastal ilmunud esikteos, ajalooline romaan „Sarum”, saavutas kohe suure rahvusvahelise menu. Nüüdseks on autorilt ilmunud juba kümmekond eepilist ajaloolise sisuga romaani, millest „London” ja „New York” on ilmunud ka eesti keeles.Näita rohkem ...
Eelmise sajandi kuuekümnendaid aastaid on aeg-ajalt kuldseteks nimetatud. Tänases mõistes polnud sealt kuldset miskit, ent pärast nendele aegadele eelnenud Stalini-aegset hirmuvalitsust läks elu siis tõesti veidi ilusamaks ja vabamaks – kuni kraanid... seitsmekümnendatel aastatel taas kinni keerati.Näita rohkem ...
Hiina soovib haarata maailmas juhtrolli mitte ainult majanduses, vaid ka poliitiliselt ja sõjaliselt. Kas Hiina tõus on peatumatu? Mõned väidavad vastupidist. Usk Hiinale iseloomulikku sotsialismi on kõikumas ning vananev, üha pettunum elanikkond on... üha vähem valmis riigi ambitsioonide nimel ohverdama. Kas mõlemad saavad korraga tõesed olla?Mika Hentuneni ja Kristiina Heleniuse kahasse kirjutatud raamat pakub ainulaadse ülevaate Hiina ambitsioonidest, kirjeldades seda nii seestpoolt kui ka Lääne silme läbi. Pekingis ja Washingtonis koostatud analüüs viib lugeja globaalse mõjuvõimu pärast peetavasse võitlusse, paljastades Hiina jõulist poliitikat ja Lääne reaktsiooni ajendavaid jõude. Kuidas reageerivad Ameerika Ühendriigid Hiina tõusule? Milline on tehnoloogiaettevõtete roll võimuvõitluses? Ja milline osa on Euroopal ja Soome lahe ümbrusel? Vahendid muutuvad, aga Hiina eesmärgid jäävad.YLE Aasia korrespondent Mika Hentunen ja USA ekspert Kristiina Helenius on suurriikide poliitikat jälginud üle 25 aasta. Hentunen töötas varem korrespondendina Washingtonis. Helenius on töötanud Brüsseli korrespondendi, diplomaadi ja Soome-Ameerika Kaubanduskoja tegevjuhina.*„ Hentuneni ja Heleniuse Hiina-raamat ei anna vastuseid kõigile küsimustele, kuid kirjeldab hästi praegust pingelist olukorda. Põhjanaabritest autorid annavad tõetruu pildi kahe suurriigi mõõduvõtmisest ja mida see meile tähendab. Ka Soomet ja Eestit ei ole välja jäetud. “- Märt Läänemets, sinoloog ja julgeolekuekspertNäita rohkem ...
„Raamat annab mitmekülgse ülevaate Eesti vanausuliste ajalukku, ainulaadsesse kultuuri ja keelde. Kakskeelse leksikoni vormis tutvustatakse vanausuliste asulaid mööda Peipsi läänerannikut, nende elamuid ja majapidamisi, argiseid esemeid ja töid, ... kodude sisustust, saunakombeid ja palju muudki. Ehedate murdekeelsete nimetuste selgitamise abil avatakse vanausuliste pärandkultuuri mõistestikku, kust leiab põneva ühisosa Peipsiveere eestlaste tavade ja keele omapäraga. Raamatus on palju põnevat nii mitme eriala teadlastele kui ka kõigile teistele vanausuliste pärandist huvitatud lugejatele.“- Karl Pajusalu, Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik*„Причудский говор – это то богатое наследие, которое мы получили от своих предков. Наследие, которое по многим объективным причинам медленно исчезает и богатство которого порой мы сами не до конца осознаём. Лексикон традиционной культуры староверов – это одна из возможностей сохранить и передать это богатое наследие потомкам, возродить в памяти многое из того, что уже ушло, показать мир староверов через их язык.“- Павел Варунин, Председатель Союза старообрядческих общин Эстонии, Председатель Общества культуры и развития староверов ЭстонииNäita rohkem ...
Neljaosaline raamat aitab tänasele lugejale selgitada nõukogude ajastu tausta. Vladimir Pool keskendub esimeses osas Johannes Vares-Barbaruse surma asjaoludele. Teine osa kirjeldab EK(b)P 8. pleenumi eelset ja järgset ajastut ja heidab valgust „uut ... elu“ üles ehitada aidanud kommunistide tänamatule käekäigule. Põhjalikumalt on vaadeldud Nikolai Karotamme saatust ja ajastuomast „kaebekirjanduse“ þanri. Kolmas osa käsitleb Johannes Tipneri, Jakob Palvadre jt elu ja tegevust. Neljas osa sisaldab autori onupoja Karl Hendriksoni sõjapäevikut ja Siberi eesti küla Ülem-Suetuki lugu, mida täiendavad autori märkused ja kommentaarid.Näita rohkem ...
Soome 13. presidendi sõnul otsustatakse uue maailmakorra suund järgmise viie kuni kümne aasta jooksul. Maailm on kolme aastaga muutunud rohkem kui eelneva kolme aastakümne jooksul kokku. Rahvusvahelises poliitikas on see võrreldav 1918., 1945. või ... 1989. aasta murrangutega. Alexander Stubb joonistab pildi võimukehamitest – läänest, idast ja lõunast –, mille vastastikmõju määrab uue maailmakorra olemuse. Raamat on sõnavõtt mitmepoolse ja reeglitel põhineva süsteemi ning avatud ühiskonna kaitseks. Stubbi tees on, et lõpuks otsustab globaalne lõuna, kas uus maailmakord põhineb demokraatial või autokraatial, vabakaubandusel või riiklikul kontrollil, ühistel reeglitel või reeglite puudumisel. Maailm vajab rohkem väärikust, diplomaatiat ja dialoogi ning vähem moraalilugemist, kiusamist ja monoloogi. Raamat on kombinatsioon akadeemilisest analüüsist ja praktilisest kogemusest. Autor jagab lugusid kohtumistest maailma liidritega oma paljudel vastutusrikastel ametikohtadel tipp-poliitiku ja õppejõuna. „Loodan, et lugeja saab raamatust tervikpildi sellest, kust minu välispoliitiline mõtlemine pärineb ja kuidas see on aastate jooksul arenenud,“ ütleb Alexander Stubb. Tema raamatule on kirjutanud toetussõnad Carl Bildt, Cyril Ramaphosa, Jens Stoltenberg, Niall Ferguson ja Fareed Zakaria.Näita rohkem ...
“Ja siis oli veel Volodja, hüüdnimega Tðainik (Teekann) – miks, ma ei saanudki teada, ehkki vanglates nimetatakse niimoodi mõnikord jõhkardeid. Sooniline, intensiivne ja sünge, ja ometi seletamatult habras ja ohtliku meelega, nii et üldiselt ... eelistan ma selliseid kohates teisele poole teed minna. Sõjas oli ta snaiper ning praktiliselt ainuke asi, mis suutis temast teha rõõmsa, avala ja lausa elava inimolendi, oli võimalus rääkida Dragunovi snaipripüssist ja oma oskustest.Ma ei saanudki teada, mis Volodjast sai. /---/ Loodan senimaani, et satun ehk mõnikord, kõndides Moskva mafioosnikute lemmiksurnuaias, Volodja hauale.Ma ei kahtlegi, et kivil on kujutatud vintpüssi.”Mark Galeotti on silmapaistev ekspert Venemaa organiseeritud kuritegevuse alal ja üks esimesi lääne teadlasi, kes hakkas juhtima tähelepanu Vene organiseeritud kuritegevuse kasvule ja selle võimalikele tagajärgedele. “Vargad seaduses” on haarav uurimus tohutust kriminaalsest võrgustikust, mis sai alguse 18. sajandil, kasvas Gulagi sunnitöölaagrites, elas üle NSV Liidu tekke ja lagunemise ning on nüüd tugevam kui kunagi varem.Näita rohkem ...
In addition, it has also caused us great concern that we were distrusted by our neighbors because of such misfortunes suffered solely for Livonia (and through no fault of our own, and despite the fact that we treated them well, they brought trouble ... and misery upon themselves by the agreements they concluded to destroy ( the enemies)), when we had to hold talks with the Grand Duke ... and therefore ... we also were in the greatest danger from all sides.Duke Magnus had been in Livonia for ten years when he submitted himself to Tsar Ivan IV, becoming the head of the Grand Dukes vassal state. The project to form a dependent territory in Livonia was necessary for Ivan primarily for reasons of foreign policy, but Magnus accepted the offer and hoped to build more, uniting the Livonian territories in his own person.However, in a country torn by wars and political changes between the major players of Sweden, Denmark, Muscovy or Russia, and Poland-Lithuania, it was difficult to build a state, especially under a suzerain whose changeable mind often severely punished his subjects. Magnus nevertheless managed to unite the local elite, nobles, and small town burghers behind him on several separate occasions—though in the end, the duke failed to meet their expectations.The political history of Magnus state is supplemented by maps illustrating it in different years. The situation in 1577 is also highlighted, when the “King of Livonia” managed to briefly unite a large part of modern-day Latvia. In addition to the history of the Kingdom of Livonia, the history of places associated with it during that period, e.g., Põltsamaa, Karksi, Salacgriva, Limbaþi, etc., is also summarized.Näita rohkem ...
Jens Stoltenberg kirjeldab ausalt ja avameelselt dramaatilist aastakümmet NATO peasekretärina.Kui Jens Stoltenberg 2014. aastal NATO peasekretärina ametisse astus, oli maailm juba muutuste kursil. Järgnevat aastakümmet iseloomustasid sõda, ... diplomaatilised kriisid ja meie kõigi julgeolekut mõjutanud otsused.Raamat viib lugeja suletud uste taha, võimaldades heita pilk sellele, kuidas maailma võimsaim sõjaline liit kriisidega tegeleb. Stoltenberg kirjeldab, mida kujutab endast töö NATO koos hoidmisel, hõlmates kesksete teemadena sõda Ukrainas, NATO väljumist Afganistanist, suhet Venemaa ja Hiinaga ning koostööd riigipeadega, nagu Angela Merkel, Donald Trump ja Volodõmõr Zelenskõi.See raamat ei räägi erisustest. Siinne on jutustus ühtsusest, sõprusest ja sellest, kuidas NATO on ikka tähtis. Lahkarvamusi ja dilemmasid kajastades näitab Stoltenberg, et just avatus on kokkuhoidmise säilitamise ja tulevastegi katsumuste seljatamise pant.„Minu vahikord” annab ainulaadse sissevaate diplomaatiakunsti ja karmidesse valikutesse, mida tuleb teha maailma rahu nimel. Jens Stoltenberg (snd 1959) on Norra poliitik ja majandusteadlane. Norra Töölispartei poliitikuna on ta olnud kahel korral (aastatel 2000–2001 ja 2005–2013) Norra peaminister ning aastatel 2014–2024, mis oli julgeolekupoliitiliselt katsumusrohke aeg, NATO peasekretär. Stoltenberg sai tuntuks pragmaatilise lähenemise ja diplomaatilise võimekusega, ent eelkõige kui NATO-sisene sillaehitaja eri maailmade vahel.Näita rohkem ...
Jeruusalemm on universaalne linn, kahe rahva pealinn, kolme usundi pühamu; ta on impeeriumide auhind, kohtupäeva toimumispaik ning tänapäeva tsivilisatsioonide kokkupõrke lahinguväli. Kuningas Taavetist Barack Obamani, judaismi sünnist, kristlusest ... ja islamist Iisraeli-Palestiina konfliktini – see on 3000 aasta pikkune ajalugu, millesse mahuvad usk, veresaunad, fanatism ja kooseksisteerimine.Kuidas sai sellest väikesest, suurkeskustest eemal asuvast linnast Püha linn, „maailma keskpunkt” ja tänase Lähis-Ida rahuprotsessi võti? Haaravas jutustuses näitab Simon Sebag Montefiore seda alaliselt muutuvat linna tema paljudes inkarnatsioonides, esitades iga ajastut ja iseloomu ääretult elutruult. Jeruusalemma biograafiat jutustatakse meeste ja naiste – kuningate, keisrinnade, prohvetite, poeetide, pühakute, vallutajate ja hoorade – sõdade, armulugude ning ilmutuste kaudu. Kõik need inimesed lõid, hävitasid, jäädvustasid ja uskusid Jeruusalemma. Lisaks paljudele lihtsatele jeruusalemlastele, kes on jätnud linnale oma jälje, kuuluvad selle tegelaste hulka Saalomon, Saladin ja Suleiman Tore, Kleopatra, Caligula ja Churchill, Aabraham, Jeesus ja Muhamed, Iizebel, Nebukadnetsar, Heroodes ja Nero, keiser Wilhelm II, Disraeli, Mark Twain, Rasputin ja Araabia Lawrence.Toetudes uutele arhiivimaterjalidele, viimase aja uurimustele, oma perekonna ürikutele ja elupõlisele uurimistööle, avab Montefiore oma ainulaadses kroonikas pühaduse ja müstika, identiteedi ja impeeriumide olemust. See on raamat linnast, kus paljude uskumust mööda toimub kord apokalüpsis, ainsast linnast, mis eksisteerib nii taevas kui ka maa peal.Uuendatud ja ajakohastatud kordustrükk.Näita rohkem ...
Inimesed ei meenuta heldimusega seaduseid, paraadikõnesid ja vahelduvaid ministreid. Nad mäletavad, kuidas maitses mingi toit või jook, millist häält tegid vanasti tuletõrjeautod, õhutõrje või nende lähedased inimesed, kuidas lõhnasid sirelid, ... joodikud ja kaneelisaiad. Natuke peenemalt nimetatakse seda kõike mikroajalooks või argipäeva ajalooks. See ei ole akadeemiline ajalooraamat, vaid võimalus rääkida Tallinnast meeleliselt.Kõigil neil lõhnadel on ka oma lugu. Millal muutus Tallinna kraanivesi lõpuks joodavaks ? Millal jõudis siia esimest korda ðokolaad? Kuidas on eri aegadel Tallinnas prügiga ümber käidud? Millal saabusid esimesed eksootilised restoranid? Mis on keemiliselt mõne lõhna taga ning kuidas ja miks on lõhnad muutunud eri riigikordade ajal või sootuks kadunud?Toimetanud: Katrin NaberKujundanud: Dan Mikkin, Villu KoskaruNäita rohkem ...
...we decree by the authority entrusted to us that the land called Semgallia shall be joined to the diocese of Riga, so that the Bishop of Riga shall possess Semgallia entirely, with all spiritual and temporal jurisdiction and rights, except one ... third of the same land, which the brothers of the Teutonic House of Saint Mary currently possess, with tithes and full temporal jurisdiction, and which they have held up to now. Henceforth, no separate bishop shall be appointed in Semgallia, because that region forms a part of the diocese of Riga, for it is not so vast that it could sustain a separate bishopric even if the whole were converted to the faith...With this decision, the diocese of Selonia (Semgallia) was liquidated in 1251 by Cardinal Legate Guglielmo, Cardinal Bishop Pietro da Collemezzo and Cardinal Priest John of Toledo. The diocese had only been established 33 years earlier, with great hopes of winning the southern shore of the Daugava for the Crusaders.However, after the establishment of the diocese, Selonia was no longer the focus of the Crusaders attention: instead, Meþotne, located in the basin of the Lielupe, became the center of Selonia, though the territory was now more commonly referred to as Semgallia. A cathedral was planned to be built at Meþotne and it was also the seat of the cathedral chapter. By all accounts, it could be assumed that the bishops of Semgallia would become important ecclesiastical princes of Livonia, rulers of a secular and spiritual territory.In this title we investigate why this did not happen and how this diocese was soon liquidated. We will also examine the two known castles of the bishops of Selonia or Semgallia, Babîte and Meþotne.Näita rohkem ...
„Sellele lisaks on meid ka see ülimalt raskelt muretsema ajanud, et me selliste vaid Liivimaa pärast kannatatud õnnetuste pärast naabrite umbusu all olime (seejuures me ise süüta, ja vaatamata sellele, et me nendesse hästi suhtusime, nemad aga ... iseendale nende ( vaenlaste) hävitamiseks sõlmitud lepetega häda ja viletsust kaela tõid), kui me pidime suurvürstiga … kõnelusi pidama, ja seepärast … olime samuti igast küljest suurimas ohus.“ Hertsog Magnus oli Liivimaal olnud kümme aastat, kui ta andis end tsaar Ivan IV võimu alla, saades suurvürsti vasallriigi juhiks. Projekt Liivimaale sõltlasterritoorium moodustada oli Ivanile vajalik esmajoones välispoliitilistel kaalutlustel, kuid Magnus võttis pakutu ja lootis sellest enamat ehitada, ühendades enda isikus Liivimaa territooriumid.Siiski oli sõdadest räsitud maal, kus toimused ka mitmed poliitilised muutused suurmängijate Rootsi, Taani, Moskoovia ehk Venemaa ja Poola-Leedu vahel, keeruline ehitada üles riigikest, iseäranis süserääni all, kelle muutlik meel tihtipeale oma alluvaid rängalt karistas. Magnus suutis sellegipoolest ühendada enda taha mitmel eri korral kohaliku eliidi, aadlikud ja väikelinnade kodanikud, kelle ootusi herstog siiski lõpuks täita ei suutnud.Magnuse riigi poliitilist ajalugu täiendavad seda erinevatel aastatel näitlikustavad kaardid; toome välja ka 1577. aasta seisu, mil „Liivimaa kuningas“ suutis üürikeseks ajaks ühendada alla suure osa tänapäevasest Lätist. Liivimaa kuningriigi ajaloole lisaks vaatleme ka sellega seotud kohtade – Põltsamaa, Karksi, Salatsi, Lemsalu jt – lugu tol perioodil.Näita rohkem ...
