„Avantüür“ on väga tavatu vaade Teise maailmasõja aegse Saksa sõduri ja lihtinimese ellu. Lugu algab kahe võõra – Peteri ja Katharina – vahel sõlmitud fiktiivsest abielust, mis kannab alguses vaid praktilisi ja omamoodi vastuolulisi eesmärke: Peter ... tahab rindelt pikemat puhkust ja Katharina vajab hädasti lesepensioni. Noored teavad üksteist ainult pildi pealt. Nad kohtuvad Peteri abielupuhkuse ajal, armuvad ja sestpeale muutub kõik, kuna armastust ei osatud sellesse võrrandisse sisse arvestada.Sõda muudab inimest tundmatuseni, ja selle keerises olles ei esitata just ülemäära tihti küsimusi valikute lubatavuse või eetilisuse kohta. Tehtud tegude tagajärgedega tegeldakse hiljem, kui jäädakse ellu, või siis ei tegelda nendega üldse, sest see pole oluline. Armastus võib küll olla, aga mida seegi päästab? Või teadmine, et mees pääseb sõjast eluga tulema, kui naine on temale truu.Siinne lugu võib ekstreemsetel juhtudel sündida ükskõik kellega. Võimu najal oma elu edendamine pole kuidagi võõras ka meie inimestele, nii et paralleelide tõmbamine natsi-Saksamaa ajupestud sakslaste ja siinsete kokkuleplaste vahel peaks olema kerge. Vaevalt vajab vastamist küsimus, kas pimesi kuuletumine viib ikka haljale oksale või oled lihtsalt võimule kasulik idioot, kuniks sind vajatakse.***On sõda ja on armastus. „Avantüür“ on suurepärane näide sellest, kuidas üks pealtnäha tähtsusetu otsus võib pea peale keerata mitte ainult ühe või kahe, vaid terve rea inimeste elu. Tavalise Saksa sõjaväe jalaväelase pilgu läbi on nii teist ilmasõda kui ka selle pöördepunkti Stalingradi lahingut kujutatud meie lugeja jaoks harjumatust perspektiivist. Audrey Magee romaan on suurepärane näide sellest, kuidas kirjaniku fantaasia ei saa hoolida soost, ajastust ega kohast.Kätlin Kaldmaa, kirjanik, tõlkija ja kirjanduskriitik„Avantüüri“ rohke, kuid samas äärmiselt napisõnalise dialoogiga armastus- ja sõjaloos joonistuvad eriti kontrastselt välja sõjaaegsed valikud. Valikud, mille teevad nii rindel võitlevad mehed kui kodus ootavad naised. Kuhu seada eetiline piir võõrale kuuluva omandamisel – olgu selleks langenud vastase vildid, hukatud juutide kodud ja ihuriided või inimese väärikus ja au? Kõik võetu ei olnud ellujäämiseks alati otseselt vajalik ega ka piisav, ent võeti siiski. Esmapilgul tähtsusetud otsused aga jäävad mõjutama mitte ainult asjaosalisi endid, vaid ka järeltulevaid põlvi …Mae Lender, kirjanik ja blogijaAudrey Magee sõjaaja armastuslugu on ehe ja võimas!Ben East, The ObserverJalustrabav lugu, millest saaks hea filmi: lugu liigub kiiresti, sel on hea visuaalne tunnetus, dialooge võib peaaegu kuulda – need on nii usutavad!Kate Saunders, The TimesMuljetavaldav ja jahmatav debüütromaan!Katie Binns, The Sunday Times (Ireland)Audrey Magee on Iiri autor. Magee on Dublini ülikoolides õppinud saksa ja prantsuse keelt ning ajakirjandust ja teinud 12 aastat ajakirjanikuna kaastööd mitmele väljaandele (The Times, The Observer, The Irish Times, The Guardian). Ta elab koos oma mehe ja kolme tütrega Dublini lähistel.Magee debüütromaan „Avantüür“ (ingl keeles „The Undertaking“, 2013) jõudis 2014. aastal rahvusvaheliselt tunnustatud Baileyse kirjandusauhinna (endine Orange’i kirjandusauhind) lõppvalikusse. 2015. aastal jõudis raamat Walter Scotti kirjandusauhinna ja 2016. aastal Dublini Rahvusvahelise kirjandusauhinna (endine IMPAC Dublin) nominentide hulka. Raamatust on ilmunud palju häid arvustusi ning BBC korrespondent Fergan Keane on Magee’d nimetanud üheks kõige põnevamaks uueks talendiks praegusel kirjandusmaastikul.Näita rohkem ...
Sa teed iga päev ühte ja sama.Sa tead täpselt, kuhu sa lähed.Sa ei ole üksi.Kui Zoe Walker näeb enda fotot ühe Londoni linnalehe erakuulutuste rubriigis, otsustab ta välja selgitada, miks on tema pilt sinna sattunud – ilma ühegi selgituseta, ... lihtsalt udune foto koos internetiaadressi ja telefoninumbriga. Zoe viib ajalehe koju ja näitab seda pereliikmetele, kes on kindlad, et naine fotol vaid sarnaneb Zoega. Aga järgmisel päeval on ajalehes juba uue naise pilt ja nii päev päeva järel.On see eksitus? Või juhus? Või peab keegi arvet nende naiste iga sammu üle …***Järjekordse psühholoogilise põnevikuga „Ma näen sind“ hoiab Suurbritannia kirjanduse viimaste aastate edukamaid uustulnukaid Clare Mackintosh („Ma lasen sul minna“ – maailmas üle miljoni eksemplari müünud raamat, eesti keeles ilmunud 2016. aastal) lugejat oma haardes esimesest leheküljest viimaseni.Näita rohkem ...
Pikki aastaid Eestis elanud populaarne vene kirjanik Grigori Skulski (1912–1987) on mitmete tunnustust pälvinud romaanide, jutustuste ja novellide autor. Tema loomingut on tõlgitud eesti, saksa, poola, tðehhi, hiina jt keeltesse.Sellesse raamatusse ... on kogutud novellid armastusest. Need on erinevad, aga räägivad kõik õnnetust armastusest. Ja samaaegselt õnnelikust. Armastusest naise vastu; pimedast kiindumusest iidoli vastu; kuulsuse- ja tunnustusejanust; armastusest lapse vastu; piiritust tundest tugevama vastu; õrnusest nõrgema vastu. Uhkusest, sõltumatusest, õndsast sõltuvusest inimesest, kelleta oma elu ette ei kujuta. Need novellid on kinematograafilised: te näete kõiki tegelasi, te õpite neid tundma ja hakkate armastama, te olete nendega kohtunud. Nad sarnanevad teiega, neis, ehkki kordumatutes, on olemas kõik, mis on olemas igas inimeses, kes igatseb jagatud üksinduse järele. Autor ei mõista kellegi üle kohut, ta üritab kõiki mõista ja näitab lihtsalt, kuidas saatuste ristumine põhjustab vältimatult hääletuid draamasid, mis viivad meid vaikse lootusetuseni, aga mitte ilma naeratuse, soojuse ja valguseta, mis kiirgavad ka siis, kui ollakse ummikusse jooksnud. Seda nimetatakse helgeks nukruseks.Näita rohkem ...
1960. aastal proosadebüüdi teinud kirjaniku ja tõlkija Arvo Valtoni värske raamat „Selgeltnägija ja muid mõistujutte“ pakub meisterlikku ja inspireerivat lühiproosat. Siin on veidrust ja tavalisust, suure ilma muresid ja üksikisiku ängi, ahnust, ... rumalust, kiitust ja kavalust, kaasajooksikuid, bürokraate, elu mõtte otsijaid ja muidu targutajaid, lisaks üks ametnik, kes iial altkäemaksu ei võtnud; ja jalgrataski saab taas kord leiutatud.Tõeni jõudmine selle raamatu absurdihõnguses ja irooniaga rikastatud maailmas on ebatavaline ja põnev rännak. Pole mõtet sinisilmselt uskuda kõike, mida räägitakse, on vaja aega, et asjadest päriselt aru saada. Kerge see pole, sest „nähtused on ikka mitmetahulised, oleneb, millise külje pealt sa asjale vaatad.“Elas kord selgeltnägija, kes nägi selgelt ennast ja vahel ka teisi.Elas kord kunstikaupmees, kes ei tundnud vähimatki huvi kunsti vastu, küll aga meeldisid talle pildid rahatähtedel.Elas kord noormees, kellele meeldisid pildid, mille peal kujutatust ta aru ei saanud.Elas kord ahv, kes ei soovinud inimeseks saada.Elas kord viirastus, kes tahtis inimeseks saada. Elas kord …Näita rohkem ...
Vulkaanisaared keset Vaikset ookeani, kus juttude järgi valitseb igavene suvi, tunduvad kahele noorele pärast ülikooli lõpetamist just õige koht täiskasvanuelu eest põgenemiseks – nii kaugele Eestist, kõigist ja kõigest kui vähegi võimalik. ... Paradiisilikult valged liivarannad koos laineid püüdvate surfaritega ning lugematu arvu koskedega rikastatud troopiline loodus on lihtsalt vastupandamatud.Koos saarel viibivate eestlastega asume naabrite meelehärmiks kolmeteistkümnekesi elama väikeses kahetoalises korteris pealinna Honolulu turismisoonel Waikikis. Üheskoos õpime tundma nii looduse ilu kui Hawaii saarte maagilist väge ning oma teekonnal kohtume ekstsentrilise vanamehe Pauli, päikest vihkava Sonny ja mitme teise huvitava karakteriga. Ahjaa, kõige selle kõrval tuleb ka tööl käia ja tänavatel korda valvata. Kuidas? Siin aitab aloha!Näita rohkem ...
Türgi õpetas mulle, kui palju on elus ilusat. Ja kui palju rasket. Mulle tundus, et mina kuulun talle täielikult, aga Türgi ei kuulunud mulle hetkekski. Olin alati võõras, alati liiga eurooplane, liiga… vale. Kui küsitaks, kuidas võtaksin kokku oma ... välisõpingute kogemuse Türgis, siis ei oskaks ma vist tänaseni sellele vastata. Mul oli kaks väga erinevat ülikoolikogemust: ülikonservatiivses islamiinstituudis ja üliliberaalses rahvusvaheliste suhete instituudis. Ühes oli mind liiga palju ja teises liiga vähe.Minu päris lugu oli lõpuks nii palju enamat kui pelgalt ülikooliõpingud. See oli lugu ühe riigi tundmaõppimisest, sellesse ära armumisest ja lahkuminekust. Olen tänaseni veendunud, et maailmas ei ole teist niivõrd kaunist ja mitmekesist paika kui Türgi. Ja ometi olen veendunud ka selles, et mõnda paika on parem armastada kaugelt. Kirglikult, aga kaugelt.Näita rohkem ...
Paprikat kui Ungari sümbolit kohtab värvikate ja erikujuliste viljadena, pulbrite ja kreemidena, hautatult ja kuivatatuna, rahvariidetikandites, tapeedimustrites ja mujalgi. Seda maad iseloomustab aga veel palju huvitavat. Puudub vaid ... meri.Loodushuvilisi ootavad Põhja-Ungari pöögimetsad ja karstikoopad, Balatonis ja termaalbasseinides saab ravikümmelda, külalise võtavad oma rüppe jahedad veinikeldrid, mustlasmuusikaga rahvusrestoranid ja leidlikult sisustatud romukõrtsid. Ungarlased on vahetud ja südamlikud, armastavad palju süüa-juua ja hoolitsevad hästi ka külaliste eest.Minu tutvus Ungariga sai alguse juba aastakümneid tagasi, olen õppinud ungari keelt ja elanud perega Budapestis. Ungari muutis mind sallivamaks ja julgemaks.See ida ja lääne piiril asuv üle tuhandeaastane riik ei väsi üllatamast – igas mõttes.Näita rohkem ...
Napilt üle meie maja lendavad lennukid, nii et kodused lühtrid ja klaasriiulid kilisevad rütmikalt kaasa. Seda Lääne-Euroopa keskmes oleku pidevat meeldetuletust tasakaalustab naabrite kirg kanaliste vastu. Kuked ärkavad vara ja tseremoniaalselt. ... Pargis loobib üks vanamoor väsimatult kaigast puu otsa. Tuleb välja, et seal kasvavad täiesti söödavad kreeka pähklid. See illustreerib fantastiliselt Belgia elu, mis on täis nauditavaid veidrusi.Alustan ühes õpingutega Antwerpeni kuninglikus kunstiakadeemias ka iseseisvat elu – koos eluarmastusega. Luristame veinikastidest kokkuklopsitud laua taga lihtsat piimasuppi, ent iga toa kõrges laes kõlgub restorani mõõtu lühter. Eestlased klapivad belglastega väga hästi, kuna me oleme võrdselt veidrad. Eestlased lihtsalt ei kanna oma veidrusi sellise uhkusega välja. Õppetund!Näita rohkem ...
Brüssel ei võta end liiga tõsiselt. Ta on originaalne ja humoorikas, kaootiline ja muretu, vaba ja vabameelne. Brüssel on nagu sürrealist René Magritte’i kaelkirjak ðampusepokaalis – ta laseb asjadel olla nii, nagu nad on ja tahavad olla. Ja Brüssel... on igaühele täpselt selline, nagu ta tahaks, et see linn oleks.„Minu Brüssel“ räägib sõpruse tekkimisest ühe linnaga, mis esmapilgul tundus hall ja kõle, sest Brüssel hoiab oma parimad küljed turistide eest tihti varjus, avades end pigem neile, kes on valmis tõeliselt seiklema ja avastama. Iga sammu saadab keskmisest loomingulisem lähenemine ja parajas koguses absurdi. Kõik, mis esmapilgul tundub võimatu, on siin kahtlemata võimalik. Kõigega harjub. Kõik on suhtumise, perspektiivi ja prioriteetide küsimus. Isegi need 10 000 veidrat elamust kuus…Huvi Euroopa Liidu poliitika vastu viis Eestis ajakirjanikuna töötanud Inga Höglundi 2014. aastal Brüsselisse. Pärast tiheda sõela läbimist on ta 2020. aastast eluaegne euroametnik.Näita rohkem ...
Autor Mart Normet liigub Tenerifele tagasi 2024. aastal, kümme aastat pärast raamatu ilmumist.Uus pere, uued emotsioonid – mis on muutunud, kuidas võidelda prussakatega ja skvotteritega, kuidas soetada Tenerifele kinnisvara?Näita rohkem ...
Ma palun teid Valge Raketi pardale! Algab sõit veini- ja toiduparadiisi.Võtan kõiki kaasa koolipinki, degustatsiooniklassi ja viinamarjapõldudele, Cognaci kummituslossi ja destilleerimismasinate keskele. Tutvustan teile maailma parimaid veine, nende... valmistajaid ja isegi Mel Gibsonit.Veetsin 1642 hommiku-, lõuna- ja õhtusööki croissant’ide ja chocolatine’ide maal: maailma veinipealinnas Bordeaux’s, selle imekaunis ümbruses ja Cognaci piirkonna südames. Nii süttis minus armastus Prantsusmaa vastu.Vein ei ole mingi tavaline jook, vaid teadus ja kunst, mis põimunud läbi põlvkondade. Ça, c’est la vraie France – see on tõeline Prantsusmaa.Näita rohkem ...
„Kes siis Kanaari saari ei teaks? Ma olen käinud Kanaaridel ja minu sugulased ka! Aga millisel saarel täpselt? Ei noh, Kanaaridel…“ Niisuguseid mõtteahelaid ma giiditöös ikka vahel kohtan.Mõnusas rütmis tiksuv saarerühm keset Atlandi ookeani – ... administratiivselt Euroopa ja geograafiliselt Aafrika – koosneb 13 saarest. Või on neid isegi 14, kui aeg-ajalt ennast ilmutav miraaþsaar ka sisse arvata? Asustatud saari on kokku kaheksa. Raamatu käigus teeme tiiru peale kõigile kaheksale, koos seiklustega, mis on minuga juhtunud kümmekonna aasta jooksul, mil olen Kanaaridega seotud. Mil moel saada autokönniga üles püstloodis mäest? Millised nipid aitavad merehaiguse vastu? Mis tunne on olla vulkaani sees? Mida peale hakata Saharast saabunud kõrbetuule korral? Mismoodi rannakülas Marilyn Monroe seelikuetendusi korraldada? Mida peale hakata kentsakate naabrite, torkavate kaktuste ja suurte prussakatega? Kanaaridel juba igav ei hakka!Näita rohkem ...
Mida teha, kui Sri Lanka annab endast märku juba lapsepõlves? Lennata kohale, saada aru, et see on minu koht, ja leida põhjus sinna ikka ja jälle tagasi minna. See kõik saab juhtuda, kui elu avab õiged uksed – ülikooli uksed. Järgnevad kutsed ... õpetama, konverentsidele esinema, üliõpilasi juhendama.Boonusena on see saareriik nagu Eesti: väike, asub hiigelsuure naabri külje all, suurima kogukonna emakeelt ei räägita kusagil mujal maailmas, suurimad kogukonnad mujal ilmas paiknevad Austraalias ja Kanadas. Mis veel? Sajanditepikkune võõrvõim, mõne kavalpea soov ratsa rikkaks saada, ja muidugi oma maa üle uhked, esmapilgul reserveeritud, kuid tegelikult suure südamega ja lahked inimesed.Hea küll, erinevusi on ka ja just nende pärast tasubki Sri Lankale sõita: elevandid ja varaanid, troopiline niiske kuumus ja taimede lopsakus, vürtsikad road, võimsad budistlikud templid ja hinduistlikud pühamud.Näita rohkem ...
Matkaautoga maailma otsaSain Mutilt sünnipäevakingiks oliivipuu. Päris ehtsa, tüve, võra ja juurtega oliivipuu. Konks on vaid selles, et see puu asub Itaalia lõunatipus. Ja nüüd me läheme seda puud vaatama.Teie võite kaasa tulla, sest just ... sellel reisil sünnib ka käesolev raamat. Raamat, kus ujub peale värskete mälestuste pinnale ka palju varasemaid, mis said kogutud eelmistel reisidel.Tulge, ma näitan teile Euroopat. Euroopat läbi Prikside silmade. Euroopat läbi matkaauto akna. Päris inimeste ja päris emotsioonidega Euroopat. Maitsvat Euroopat, ilusat Euroopat, sooja Euroopat, üllatusi täis Euroopat.Aga lähme siis maru aeglaselt ja rahulikult. Sest ainult nii saab õige tunde kätte.Näita rohkem ...
Lisapeatükis kõneleb autor sellest, mis on saanud temast ja raamatu tegelastest pärast seda, kui ta Eestisse naasis, samuti sellest, mis on juhtunud hiljem Prantsusmaale reisides.Näita rohkem ...
Raamatu ilmumisest viis aastat hiljem kirjutab autor, mis on saanud temast ja Tenerifest pärast seda, kui maailm käis uperkuuti ehk algas koroonapandeemia. Näiteks sellest, kui karmid reeglid saarel valitsesid ja kuidas ta korraldas ... evakuatsioonilennu Tenerife eestlastele.Näita rohkem ...
Autor kirjeldab lisapeatükis, mis sai temast pärast purjekaga maailmale ringi peale tegemist nii eraelus kui purjetamismaailmas. Ta võttis osa võistlusest, kus tulebüksinda ümber maailma purjetada samasuguste purjekategaja samasuguse varustusega, ... nagu oli siis.Samuti leiab raamatu lõpust ruutkoodi, mille kaudu saab vaadata autorist tehtud dokumentaalfilmi 252 päeva üksindust treilerit.Näita rohkem ...
Kolmkümmend aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele.Raamatus on 2015. ja 2024. ... aastal kirjutatud lisapeatükid, mis jutustavad pankrotiohust, põrgust püünele tõusust, koroonaajast, aga ka sellest, mis raamatu tegelastest saanud on.Näita rohkem ...
Kaheksa aastat pärast raamatu ilmumist kirjutatud lisapeatükis kirjeldab autor, mis on saanud neist, kes temaga moemagistrantuuris koos õppisid, ja mis sorti moega ta ise praegu tegeleb. Samuti saame teada Londoni salapaikadest!Näita rohkem ...
