Eelmise sajandi kuuekümnendaid aastaid on aeg-ajalt kuldseteks nimetatud. Tänases mõistes polnud sealt kuldset miskit, ent pärast nendele aegadele eelnenud Stalini-aegset hirmuvalitsust läks elu siis tõesti veidi ilusamaks ja vabamaks – kuni kraanid... seitsmekümnendatel aastatel taas kinni keerati.Näita rohkem ...
„Raamat annab mitmekülgse ülevaate Eesti vanausuliste ajalukku, ainulaadsesse kultuuri ja keelde. Kakskeelse leksikoni vormis tutvustatakse vanausuliste asulaid mööda Peipsi läänerannikut, nende elamuid ja majapidamisi, argiseid esemeid ja töid, ... kodude sisustust, saunakombeid ja palju muudki. Ehedate murdekeelsete nimetuste selgitamise abil avatakse vanausuliste pärandkultuuri mõistestikku, kust leiab põneva ühisosa Peipsiveere eestlaste tavade ja keele omapäraga. Raamatus on palju põnevat nii mitme eriala teadlastele kui ka kõigile teistele vanausuliste pärandist huvitatud lugejatele.“- Karl Pajusalu, Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik*„Причудский говор – это то богатое наследие, которое мы получили от своих предков. Наследие, которое по многим объективным причинам медленно исчезает и богатство которого порой мы сами не до конца осознаём. Лексикон традиционной культуры староверов – это одна из возможностей сохранить и передать это богатое наследие потомкам, возродить в памяти многое из того, что уже ушло, показать мир староверов через их язык.“- Павел Варунин, Председатель Союза старообрядческих общин Эстонии, Председатель Общества культуры и развития староверов ЭстонииNäita rohkem ...
Neljaosaline raamat aitab tänasele lugejale selgitada nõukogude ajastu tausta. Vladimir Pool keskendub esimeses osas Johannes Vares-Barbaruse surma asjaoludele. Teine osa kirjeldab EK(b)P 8. pleenumi eelset ja järgset ajastut ja heidab valgust „uut ... elu“ üles ehitada aidanud kommunistide tänamatule käekäigule. Põhjalikumalt on vaadeldud Nikolai Karotamme saatust ja ajastuomast „kaebekirjanduse“ žanri. Kolmas osa käsitleb Johannes Tipneri, Jakob Palvadre jt elu ja tegevust. Neljas osa sisaldab autori onupoja Karl Hendriksoni sõjapäevikut ja Siberi eesti küla Ülem-Suetuki lugu, mida täiendavad autori märkused ja kommentaarid.Näita rohkem ...
“Ja siis oli veel Volodja, hüüdnimega Tšainik (Teekann) – miks, ma ei saanudki teada, ehkki vanglates nimetatakse niimoodi mõnikord jõhkardeid. Sooniline, intensiivne ja sünge, ja ometi seletamatult habras ja ohtliku meelega, nii et üldiselt ... eelistan ma selliseid kohates teisele poole teed minna. Sõjas oli ta snaiper ning praktiliselt ainuke asi, mis suutis temast teha rõõmsa, avala ja lausa elava inimolendi, oli võimalus rääkida Dragunovi snaipripüssist ja oma oskustest.Ma ei saanudki teada, mis Volodjast sai. /---/ Loodan senimaani, et satun ehk mõnikord, kõndides Moskva mafioosnikute lemmiksurnuaias, Volodja hauale.Ma ei kahtlegi, et kivil on kujutatud vintpüssi.”Mark Galeotti on silmapaistev ekspert Venemaa organiseeritud kuritegevuse alal ja üks esimesi lääne teadlasi, kes hakkas juhtima tähelepanu Vene organiseeritud kuritegevuse kasvule ja selle võimalikele tagajärgedele. “Vargad seaduses” on haarav uurimus tohutust kriminaalsest võrgustikust, mis sai alguse 18. sajandil, kasvas Gulagi sunnitöölaagrites, elas üle NSV Liidu tekke ja lagunemise ning on nüüd tugevam kui kunagi varem.Näita rohkem ...
In addition, it has also caused us great concern that we were distrusted by our neighbors because of such misfortunes suffered solely for Livonia (and through no fault of our own, and despite the fact that we treated them well, they brought trouble ... and misery upon themselves by the agreements they concluded to destroy ( the enemies)), when we had to hold talks with the Grand Duke ... and therefore ... we also were in the greatest danger from all sides.Duke Magnus had been in Livonia for ten years when he submitted himself to Tsar Ivan IV, becoming the head of the Grand Dukes vassal state. The project to form a dependent territory in Livonia was necessary for Ivan primarily for reasons of foreign policy, but Magnus accepted the offer and hoped to build more, uniting the Livonian territories in his own person.However, in a country torn by wars and political changes between the major players of Sweden, Denmark, Muscovy or Russia, and Poland-Lithuania, it was difficult to build a state, especially under a suzerain whose changeable mind often severely punished his subjects. Magnus nevertheless managed to unite the local elite, nobles, and small town burghers behind him on several separate occasions—though in the end, the duke failed to meet their expectations.The political history of Magnus state is supplemented by maps illustrating it in different years. The situation in 1577 is also highlighted, when the “King of Livonia” managed to briefly unite a large part of modern-day Latvia. In addition to the history of the Kingdom of Livonia, the history of places associated with it during that period, e.g., Põltsamaa, Karksi, Salacgriva, Limbaži, etc., is also summarized.Näita rohkem ...
Jens Stoltenberg kirjeldab ausalt ja avameelselt dramaatilist aastakümmet NATO peasekretärina.Kui Jens Stoltenberg 2014. aastal NATO peasekretärina ametisse astus, oli maailm juba muutuste kursil. Järgnevat aastakümmet iseloomustasid sõda, ... diplomaatilised kriisid ja meie kõigi julgeolekut mõjutanud otsused.Raamat viib lugeja suletud uste taha, võimaldades heita pilk sellele, kuidas maailma võimsaim sõjaline liit kriisidega tegeleb. Stoltenberg kirjeldab, mida kujutab endast töö NATO koos hoidmisel, hõlmates kesksete teemadena sõda Ukrainas, NATO väljumist Afganistanist, suhet Venemaa ja Hiinaga ning koostööd riigipeadega, nagu Angela Merkel, Donald Trump ja Volodõmõr Zelenskõi.See raamat ei räägi erisustest. Siinne on jutustus ühtsusest, sõprusest ja sellest, kuidas NATO on ikka tähtis. Lahkarvamusi ja dilemmasid kajastades näitab Stoltenberg, et just avatus on kokkuhoidmise säilitamise ja tulevastegi katsumuste seljatamise pant.„Minu vahikord” annab ainulaadse sissevaate diplomaatiakunsti ja karmidesse valikutesse, mida tuleb teha maailma rahu nimel. Jens Stoltenberg (snd 1959) on Norra poliitik ja majandusteadlane. Norra Töölispartei poliitikuna on ta olnud kahel korral (aastatel 2000–2001 ja 2005–2013) Norra peaminister ning aastatel 2014–2024, mis oli julgeolekupoliitiliselt katsumusrohke aeg, NATO peasekretär. Stoltenberg sai tuntuks pragmaatilise lähenemise ja diplomaatilise võimekusega, ent eelkõige kui NATO-sisene sillaehitaja eri maailmade vahel.Näita rohkem ...
Jeruusalemm on universaalne linn, kahe rahva pealinn, kolme usundi pühamu; ta on impeeriumide auhind, kohtupäeva toimumispaik ning tänapäeva tsivilisatsioonide kokkupõrke lahinguväli. Kuningas Taavetist Barack Obamani, judaismi sünnist, kristlusest ... ja islamist Iisraeli-Palestiina konfliktini – see on 3000 aasta pikkune ajalugu, millesse mahuvad usk, veresaunad, fanatism ja kooseksisteerimine.Kuidas sai sellest väikesest, suurkeskustest eemal asuvast linnast Püha linn, „maailma keskpunkt” ja tänase Lähis-Ida rahuprotsessi võti? Haaravas jutustuses näitab Simon Sebag Montefiore seda alaliselt muutuvat linna tema paljudes inkarnatsioonides, esitades iga ajastut ja iseloomu ääretult elutruult. Jeruusalemma biograafiat jutustatakse meeste ja naiste – kuningate, keisrinnade, prohvetite, poeetide, pühakute, vallutajate ja hoorade – sõdade, armulugude ning ilmutuste kaudu. Kõik need inimesed lõid, hävitasid, jäädvustasid ja uskusid Jeruusalemma. Lisaks paljudele lihtsatele jeruusalemlastele, kes on jätnud linnale oma jälje, kuuluvad selle tegelaste hulka Saalomon, Saladin ja Suleiman Tore, Kleopatra, Caligula ja Churchill, Aabraham, Jeesus ja Muhamed, Iizebel, Nebukadnetsar, Heroodes ja Nero, keiser Wilhelm II, Disraeli, Mark Twain, Rasputin ja Araabia Lawrence.Toetudes uutele arhiivimaterjalidele, viimase aja uurimustele, oma perekonna ürikutele ja elupõlisele uurimistööle, avab Montefiore oma ainulaadses kroonikas pühaduse ja müstika, identiteedi ja impeeriumide olemust. See on raamat linnast, kus paljude uskumust mööda toimub kord apokalüpsis, ainsast linnast, mis eksisteerib nii taevas kui ka maa peal.Uuendatud ja ajakohastatud kordustrükk.Näita rohkem ...
Inimesed ei meenuta heldimusega seaduseid, paraadikõnesid ja vahelduvaid ministreid. Nad mäletavad, kuidas maitses mingi toit või jook, millist häält tegid vanasti tuletõrjeautod, õhutõrje või nende lähedased inimesed, kuidas lõhnasid sirelid, ... joodikud ja kaneelisaiad. Natuke peenemalt nimetatakse seda kõike mikroajalooks või argipäeva ajalooks. See ei ole akadeemiline ajalooraamat, vaid võimalus rääkida Tallinnast meeleliselt.Kõigil neil lõhnadel on ka oma lugu. Millal muutus Tallinna kraanivesi lõpuks joodavaks ? Millal jõudis siia esimest korda šokolaad? Kuidas on eri aegadel Tallinnas prügiga ümber käidud? Millal saabusid esimesed eksootilised restoranid? Mis on keemiliselt mõne lõhna taga ning kuidas ja miks on lõhnad muutunud eri riigikordade ajal või sootuks kadunud?Toimetanud: Katrin NaberKujundanud: Dan Mikkin, Villu KoskaruNäita rohkem ...
...we decree by the authority entrusted to us that the land called Semgallia shall be joined to the diocese of Riga, so that the Bishop of Riga shall possess Semgallia entirely, with all spiritual and temporal jurisdiction and rights, except one ... third of the same land, which the brothers of the Teutonic House of Saint Mary currently possess, with tithes and full temporal jurisdiction, and which they have held up to now. Henceforth, no separate bishop shall be appointed in Semgallia, because that region forms a part of the diocese of Riga, for it is not so vast that it could sustain a separate bishopric even if the whole were converted to the faith...With this decision, the diocese of Selonia (Semgallia) was liquidated in 1251 by Cardinal Legate Guglielmo, Cardinal Bishop Pietro da Collemezzo and Cardinal Priest John of Toledo. The diocese had only been established 33 years earlier, with great hopes of winning the southern shore of the Daugava for the Crusaders.However, after the establishment of the diocese, Selonia was no longer the focus of the Crusaders attention: instead, Mežotne, located in the basin of the Lielupe, became the center of Selonia, though the territory was now more commonly referred to as Semgallia. A cathedral was planned to be built at Mežotne and it was also the seat of the cathedral chapter. By all accounts, it could be assumed that the bishops of Semgallia would become important ecclesiastical princes of Livonia, rulers of a secular and spiritual territory.In this title we investigate why this did not happen and how this diocese was soon liquidated. We will also examine the two known castles of the bishops of Selonia or Semgallia, Babīte and Mežotne.Näita rohkem ...
„Sellele lisaks on meid ka see ülimalt raskelt muretsema ajanud, et me selliste vaid Liivimaa pärast kannatatud õnnetuste pärast naabrite umbusu all olime (seejuures me ise süüta, ja vaatamata sellele, et me nendesse hästi suhtusime, nemad aga ... iseendale nende ( vaenlaste) hävitamiseks sõlmitud lepetega häda ja viletsust kaela tõid), kui me pidime suurvürstiga … kõnelusi pidama, ja seepärast … olime samuti igast küljest suurimas ohus.“ Hertsog Magnus oli Liivimaal olnud kümme aastat, kui ta andis end tsaar Ivan IV võimu alla, saades suurvürsti vasallriigi juhiks. Projekt Liivimaale sõltlasterritoorium moodustada oli Ivanile vajalik esmajoones välispoliitilistel kaalutlustel, kuid Magnus võttis pakutu ja lootis sellest enamat ehitada, ühendades enda isikus Liivimaa territooriumid.Siiski oli sõdadest räsitud maal, kus toimused ka mitmed poliitilised muutused suurmängijate Rootsi, Taani, Moskoovia ehk Venemaa ja Poola-Leedu vahel, keeruline ehitada üles riigikest, iseäranis süserääni all, kelle muutlik meel tihtipeale oma alluvaid rängalt karistas. Magnus suutis sellegipoolest ühendada enda taha mitmel eri korral kohaliku eliidi, aadlikud ja väikelinnade kodanikud, kelle ootusi herstog siiski lõpuks täita ei suutnud.Magnuse riigi poliitilist ajalugu täiendavad seda erinevatel aastatel näitlikustavad kaardid; toome välja ka 1577. aasta seisu, mil „Liivimaa kuningas“ suutis üürikeseks ajaks ühendada alla suure osa tänapäevasest Lätist. Liivimaa kuningriigi ajaloole lisaks vaatleme ka sellega seotud kohtade – Põltsamaa, Karksi, Salatsi, Lemsalu jt – lugu tol perioodil.Näita rohkem ...
„...määrame meile usaldatud võimu alusel, et Zemgale nimeline maa liidetakse Riia piiskopkonnaga, nii et Riia piiskop valdaks Zemgalet tervikuna koos kõigi vaimulike ja ilmalike õiguste ning jurisdiktsiooniga, välja arvatud kolmandik sellest maast, ... mida Saksa Püha Maarja ordu vennad praegu valdavad ja mida nad seni on hallanud, koos kümnise ja täieliku ilmaliku jurisdiktsiooniga. Edaspidi ei määrata Zemgalesse eraldi piiskoppi, sest see piirkond on osa Riia piiskopkonnast, ja ei ole ise nii ulatuslik, et see võiks ülal pidada eraldi piiskoppi isegi siis, kui kogu see maa oleks usku pööratud...“Sellise otsusega likvideeriti 1251. aastal Seelimaa (Zemgale) piiskopkond legaat kardinal Guglielmo, kardinalpiiskop Pietro da Collemezzo ja kardinalpreester Toledo Johni poolt. Seelimaa piiskopkond rajati vaid 33 aastat varem, suure lootusega võita ristisõdijate kätte Väina lõunakallas.Piiskopkonna loomise järgselt ei olnud Seelimaa siiski enam ristisõdijate tähelepanu keskpunkt: selleks oli Lielupe jõgikonnas asuv Mežotne, millest sai ka Seelimaa ehk nüüd pigem Zemgale piiskopkonnana tuntud oleva territooriumi kese. Sinna planeeriti rajada katedraal ja see oli ka toomkapiitli asukohaks. Kõikide eelduste järgi võis arvata, et Zemgale piiskoppidest saavad olulised Liivimaa kirikuvürstid, ilmaliku ja vaimuliku territooriumi valitsejad.Vaatame siin miks siiski nii ei läinud ja kuidas see piiskopkond varsti likvideeriti. Samuti uurime Seelimaa ehk Zemgale piiskoppide kahte teadaolevat linnust, Babītet ja Mežotnet.Näita rohkem ...
„...me arvame üleliigseks, ka ebavajalikuks, teisi nagu Tallinna ja Kuramaa ( piiskoppe teavitada), kes ju ( endid) kõiges vastavalt eelmainitud kolme ( ordumeistri, Riia peapiiskopi ja Tartu piiskopi) tahtele ja arvamusele liigutada ja püsida ... lasevad ( = teevad kõike vastavalt eelmainitud kolme tahtele)...“Nõnda arvas Tallinna piiskopist markkrahv Wilhelm 1539. aastal. Christian Kelchi jaoks oli Tallinna piiskopkond „kõige väiksem“. Ometi oli selle eesotsa seatud Taani eeskujul kõrgvaimulik, kes oli rahvusvaheline diplomaat, suurmaaomanik ja maaisanda nõunik. Erinevalt Saare-Lääne ja Tartu piiskoppidest pole Tallinna omadest teada vägitegusid lahingus, kuid nende omaaegsed reisid Taani kuningakotta, Saksa ordu kõrgmeistri residentsi ja mujalegi võisid olla võitlustegevusest olulisemadki.Ometi ei tähendanud piiskoppide ilmaliku vürstivõimu puudumine, et neil ei esinenud konflikte oma diötseesi sees. Taani kuningad eirasid regulaarselt 13. sajandi lõpus Tallinna toomkapiitlile antud õigust valida ise piiskop ning hiljem püüdis piiskopi nimetamise õigust enda käes hoida Saksa ordu. Samuti kerkis aeg-ajalt tugevalt esile piiskopi ja Tallinna linna vastasseis, eriti peale reformatsiooni.Kirjeldame siin teoses neid tülisid ja Tallinna piiskopi positsiooni keskaegses maailmas, k.a lühikest aega eksisteerinud Virumaa piiskopkonda, mis lõppeks ühendati Tallinnaga. Lisaks sellele avame ka kahe Tallinna piiskoppide ehitatud linnuse – Kiviloo ja Porkuni – ja Toompeal asunud piiskopipalee lood. Tekste saadavad kaardid ja illustratsioonid.Näita rohkem ...
Eesti esimene iseseisvusperiood kahe maailmasõja vahel jäi lühikeseks. Kuidas tollal elati? Mida söödi-joodi? Kus ja kuidas puhati, kus töötati? Kuidas elasid siinsed rahvusvähemused? Nendele ja paljudele teistelegi küsimustele leiab vastused ... sellest raamatust. Sekka ka põnevaid juhtumisi tollase elu pahupoolelt.Näita rohkem ...
„Riigijuht mõtleb ja tegutseb kahe telje ristumispunktis: üks paikneb mineviku ja tuleviku, teine aga tema juhitavate inimeste püsiväärtuste ja püüdluste vahel,” kirjutab Henry Kissinger selles kaasakiskuvas raamatus. Säärase vaistliku suunataju ... abil ning oma minevikuteadmisi ja tulevikuaimust tasakaalustades saab riigijuht sihte seada ja strateegiat kehtestada.Kissinger analüüsib kuue erakordse riigijuhi tegevust nende igaühe eriomase strateegilise hoiaku alusel. Konrad Adenauer järgis alandlikkuse strateegiat, et tuua maailmasõjas purustatud ja kõlbeliselt laostunud Saksamaa rahvusvahelisse ellu tagasi. Charles de Gaulle tõstis tahte strateegia toel Prantsusmaa võidukate liitlaste kõrvale ja püüdis taastada oma kodumaa ajaloolist hiilgust. Richard Nixon tagas külma sõja ajal USA-le geostrateegilise eelise tasakaalu strateegia abil. Anwar Sadat andis pärast 25 aastat kestnud konflikti Lähis-Idale rahuvisiooni, kasutades ületamise strateegiat. Lee Kuan Yew kujundas Singapurist olude kiuste võimsa linnriigi tipptaseme strateegia varal. Margaret Thatcher, kelle valitsemise algusajal peeti Suurbritanniat Euroopa haigeks meheks, tugevdas oma rahva vaimu ja riigi rahvusvahelist positsiooni veendumuse strateegia abil.Autor ei vaatle neid riigijuhte pelgalt ajaloolisel taustal, vaid ka omaenda kogemuse najal, sest ta tundis neid kõiki isiklikult ja osales paljudes kirjeldatud sündmustes.Henry Kissinger (1923–2023) oli Richard Nixoni ja Gerald Fordi riikliku julgeoleku nõunik ja välisminister ning andis välispoliitilist nõu veel mitmele USA presidendile. Tema rohketest raamatutest on eesti lugejale tuttavad „Diplomaatia” ja „Maailmakord”.Näita rohkem ...
Kuueteistkümnendal sajandil hoo sisse saanud suurte maadeavastuste üheks peamiseks ajendiks oli juurdepääsu saamine idamaade vürtsidele ja muudele rikkustele, mis ahvatlesid eurooplasi. Kui Portugal oli tänu Bartolomeu Diasile ja Vasco da Gamale ... juba avastanud meretee ümber Aafrika ja üle India ookeani, siis Hispaania oli esialgu sunnitud piirduma Ameerika avastamise ja koloniseerimisega. Aga vürtsid ning Hiina ja Jaapani kaubad ei andnud hispaanlastelegi rahu. Kui Mehhiko koloniseerimisel oli jõutud Vaikse ookeani rannikule, tekkis idee alustada sealtkaudu kaubavahetust Kagu-Aasia maadega. Väikeste vahedega saadetigi üle Vaikse ookeani mitu ekspeditsiooni, mis kõik paraku lõppesid ebaõnnestumisega, sest ühelgi neist ei läinud korda leida sobivate tuultega tagasiteed Ameerikasse. 1565. aastal läks Mehhikost Navidadist teele järjekordne, nelja laeva ekspeditsioon eesotsas Miguel de Legazpi ja Andrés de Urdanetaga. Nii sai alguse seiklusrohke mereretk, kus tuli rinda pista kõikvõimalike raskustega, võidelda Okeaania sõjakate põliselanikega ja mässumeelsete meremeestega. Aga seekord eesmärk saavutati: avastati kindel tagasitee Aasiast Ameerikasse ja maailm sai endale uue silmapaistva meresõitja, kellest paraku kuni viimase ajani peaaegu midagi ei teatud – Lope Martíni.Andrés Reséndez on California ülikooli ajalooprofessor. Tema huvivaldkonnad on eurooplaste varased uurimisretked Ameerikasse, Põhja- ja Lõuna-Ameerika koloniseerimine, USA ja Mehhiko piirialad, Vaikse ookeani ajalugu. Ta on andnud loenguid muuhulgas ka Yale’i ja Helsingi ülikoolis ja avaldanud neli raamatut. 2016. aastal ilmunud „The Other Slavery” pälvis 2017 Bancrofti preemia ja pääses 2016 National Book Awardi lõppvalikusse.Näita rohkem ...
Meisterlik jutuvestja ja rahvusvaheliste menukite autor Simon Sebag Montefiore punub oma raamatus kokku inimkonna ajaloo vanimaist tsivilisatsioonidest tänapäevani, lähtudes sellest, mis ühendab kõiki inimesi, nimelt perekonnast ja ... suguvõsast.Jutustuse keskmes on rikkalik valik keerukaid isiksusi. Mõned on kuulsad – või kurikuulsad –, alustades Aleksander Suurest, Attilast, mansa Musast, Ivan Julmast ja Tšingis-khaanist ning lõpetades Hitleri, Thatcheri, Obama, Putini ja Zelenskõiga. On loomeinimesi Sokratesest, Michelangelost ja Shakespeare’ist kuni Newtoni, Mozarti, Balzaci, Freudi, Bowie ja Berners-Lee’ni.Teised on vähem tuntud: kerjusena elu alustanud, aga Mingi dünastia rajanud Hongwu; Hawaii kuningriigi ühendaja Kamehameha, koguni Rooma impeeriumi trotsinud keisrinna Zenobia, Haiti kuningas Henri, esimene naiskirjanik Murasaki ja Maroko piraatide kuninganna Aiša. Lisaks vallutajatele ja valitsejatele kohtume ka prohvetite, šarlatanide, kunstnike, arstide ning loomulikult armastajate, abielunaiste ja -meestega.Maailma ajalugu astub meie ette kõige suurejoonelisemal ja intiimsemal kujul – omavahel põimuvad sõja-, migratsiooni-, taudide, religiooni-, meditsiini- ja tehnoloogiateemad toovad läbi sajandite, maailmajagude ja kultuuride kulgedes meie ette inimesed ja nende draamad. Ilukirjandusliku nõtkusega näitab autor inimkonna lugu kõigi selle rõõmude, murede, romantika, leidlikkuse ja julmusega ning loob niiviisi teedrajava ja tervikliku jutustuse, sättides paika uusi verstaposte ajaloo mõistmisel.Simon Sebag Montefiore on rahvusvahelise tunnustuse saavutanud auhinnatud raamatute autor, kelle teoseid on avaldatud neljakümne kaheksas keeles. „Potjomkin. Vürstide vürst” oli nomineeritud Samuel Johnsoni auhinnale (Suurbritannia); „Stalin. Punase tsaari õukond” võitis Briti raamatuauhindade parima ajalooraamatu auhinna; „Noor Stalin” sai Costa Biography auhinna (Suurbritannia-Iiri), ajalehe LA Times parima biograafia auhinna (USA), Bruno Kreisky auhinna (Austria) ja Grand Prix de la Biographie Politique’i (Prantsusmaa); „Jeruusalemm: biograafia” sai Wenjini raamatuauhinna (Hiina) ja Jewish Book Council’s Book of the Year (USA) tiitli ning „Romanovid. 1613–1918” teenis Lupicaia del Terriccio kirjandusauhinna (Itaalia). Tema sulest on ilmunud ka nn Moskva romaanitriloogia „Sašenka”, „Verev keskpäevataevas” ja „Ühel talveööl”, mis pälvis aasta parima poliitilise sisuga ilukirjandusteose auhinna (Suurbritannia). „Imestusväärt suursaavutus.” – Simon Schama, Briti ajaloolane ja saatejuht, Columbia ülikooli ajaloo ja kunstiajaloo professor„Tõeline pärl. Äärmiselt ambitsioonikas ja tulvil üllatusi.” – Peter Frankopan, Briti ajaloolane ja kirjanik, Oxfordi Worcesteri kolledži ajalooprofessor, raamatu „Siiditeed” autor„Montefiore mõjuv, liigutav, eepiline ja vaheldusrikas jutustamisviis ning põhjalik uurimistöö teevad sellest maailma ajaloo ülevaatest enneolematult stiilse ja tervikliku loo.” – Olivette Otele, ajaloolane ja Londoni SOASi ülikooli professor„Selles hämmastava haarde ja mahuga teoses põimib Montefiore kokku teenrite, õukondlaste, kuningate, maadeavastajate, jutlustajate ja filosoofide lood, mis kokku moodustavadki ajaloo. Suurepärane!” – Henry Kissinger, Ameerika Ühendriikide diplomaat ja poliitik, Nobeli rahupreemia laureaat, raamatu „Diplomaatia” autor„Üksainus sõna Montefiore raamatu kohta: meistritöö!” – Ben Okri, Nigeeria päritolu Briti kirjanik, luuletaja ja aktivistNäita rohkem ...
Urho Kekkose esimese ametiaja alguses vihkas teda peaaegu pool Soome rahvast, ametiaja lõpuks aga ei olnud Kekkosele alternatiivi. Kuidas selleni jõuti, on tõeliselt põnev poliitetendus. Ameeriklase Gordon F. Sanderi teos räägibki sellest, kuidas ... Urho Kekkonen külma sõja kuumimal ajajärgul määras kindlaks oma 25 aastat kestnud ametiaja põhisuunad, toimetades osavalt Nõukogude Liidu ähvardava ohu ja USA pakutud abi vahel.1950. aastate lõpus, suurriikidevaheliste mõjupiirkondade jagamise ajal, oli Soome piirkond, millele olid pööratud kogu maailma pilgud. Soome vastu tundsid isiklikku huvi nii Nõukogude Liidu kui ka USA juhid. 1956. aastal võitis Urho Kekkonen presidendivalimised vaid ühe valijamehe häälega. Sellest hoolimata õnnestus Kekkosel võita rahva usaldus ja armastus. Kuidas osav poliitik tegutses, mis oli tõelisus ja mis oli mäng? Kuidas ta kohtles oma poliitilisi vastaseid? Milline oli Nõukogude Liidu roll ja mida pakkus John F. Kennedy Kekkosele noodikriisi lahendamiseks? Millised Kekkose isiklikud motiivid ajendasid teda pühenduma isamaa teenimisele ja võimu enda kätte koondamisele? Gordon F. Sander (snd 1951) on USA ajakirjanik ja aimekirjanik, kes on külastanud Soomet 1977. aastast alates. Sander kirjutab kaasakiskuvalt, joonistades pildi nii isikutest ja nende tegudest kui ka sellest, kuidas haakuvad sündmused rahvusvahelise olukorraga. Sander on olnud Pulitzeri preemia kandidaat. Praegu elab ta Riias, kust saadab artikleid paljudele USA kvaliteetlehtedele.Näita rohkem ...
Majandussüsteem on kokku varisemas. On aeg vahetada see välja uue vastu.Enam kui viiskümmend aastat tagasi šokeeris maailma Rooma Klubi tellitud aruanne „Kasvu piirid”. Selles näidati esimest korda, kuidas rahvastiku ja tööstuse kiire kasv tõukavad ... inimkonna kuristiku servale. Nüüd olemegi sinna jõudnud ja ületamas mitmeid Maa taluvuspiire. Lisaks põhjustab süvenev ebavõrdsus sotsiaalset ebastabiilsust, mis raskendab kriiside ohjamist veelgi. Üha rohkem kutsutakse üles ühiskonda muutma, ent kuidas seda teha?„Meie kõigi Maa” lahkab esimest korda, mida süsteemne muutus inimkonna jaoks tegelikult tähendab. Raamat on ühtaegu vastumürk meeleheitele ja teekaart paremasse tulevikku. Rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased näitavad uute arvutimudelite ja värskete analüüside alusel, kuidas on vaja teha viis kiireloomulist ja erakorralist pööret, et planeedi taluvuspiire arvestades viia ellu ulatuslik ühiskondlik muutus ühe põlvkonna jooksul. Autorite kollektiiv uurib raamatus järgmist:– globaalset majandussüsteemi taaskäivitav otsetee;– meie sajandi kaks alternatiivset stsenaariumi: „Liiga vähe liiga hilja” vs „Hiigelhüpe”;– viis süsteemi nihet ergutavat sammu, mis teevad aastaks 2050 lõpu vaesusele ja ebavõrdsusele ning kujundavad ümber toidu- ja energiasüsteemi.See inimkonna ellujäämise kollektiivne teejuht on kohustuslik lugemismaterjal igaühele, kes soovib, et inimelu meie hapral planeedil edasi kestaks. „Veel saab kollapsit vältida ja siin on juhised.” – Bill McKibben, raamatu „The End of Nature” autor„Esmakordselt on meil lugu tulevikust, mis ei ole ei utoopia ega räägi kollapsist ning mida saab poliitikamaastikul toetada.” – Carlota Perez, raamatu „Technological Revolutions and Financial Capital” autor„Erakordne raamat erakordsel ajal.” – Ban Ki-Moon, ÜRO 8. peasekretär„Seda peaks arutatama maailma kõikides parlamentides.” – Vanessa Nakate, kliimaaktivist, Aafrika liikumise „Rise Up Movement” asutajaNäita rohkem ...
Julmad võimuhullud, usinad töörügajad või ekstravagantsed teismelised? Millised olid Rooma keisrid tegelikult?„Rooma keiser” uurib antiikaja Rooma maailma valitsejate kohta käivaid fakte ja väljamõeldisi, küsides, mida nad tegid, miks nad seda tegid... ja miks on lugusid nendest räägitud sellistes ekstravagantsetes, mõnikord jubedates värvides. Vaatame suuri võimu, korruptsiooni ja vandenõude küsimusi. Aga samuti vaatame nende elu igapäevaseid praktilisi seiku. Mida ja kus nad sõid? Kellega nad magasid? Kuidas nad reisisid?Raamatu käigus kohtume paljude inimestega, kes polnud ise keisrid ega püüdnud selleks ka saada, aga kes muutsid keiserliku süsteemi võimalikuks: ettevaatlikud aristokraadid, orjaseisuses kokad, usinad sekretärid, õukonnanarrid, isegi arst, kes ravis noore printsi kurgumandlipõletikku.Rooma impeeriumi kui süsteemi säilimine poleks mõistetav, kui seda oleksid valitsenud üksteise järel vaid hullunud autokraadid. Mind huvitab, kuidas need hullumeelsuse lood tekkisid, kuidas impeeriumis tegelikult asju aeti, ja roomlaste hirmud, et keisrite võim polnud mitte niivõrd verine (see oli ootuspärane), vaid pettusele ja teesklemisele rajatud kummaline ja rahutuks muutev düstoopia. Mary Beard on Cambridge’i ülikooli antiigiteaduse emeriitprofessor ja iganädalase kirjandusülevaate The Times Literary Supplement antiigiteaduse toimetaja. Akadeemiliselt on ta tuntud kogu maailmas. Tema varasemate teoste hulgas on Wolfsoni auhinna võitnud „Pompeii”, „Confronting the Classics”, „Women & Power” ja viimati ka „Twelve Caesars”. Ta on teinud arvukalt telesarju ning tema raamatuid on avaldatud rohkem kui 30 keeles. Eesti keeles on temalt varem ilmunud „SPQR”.Näita rohkem ...
