1. oktoobril saanuks Viljar Loor kuuekümneseks. Kõikide sporditiitlitega Loor jõudis pallurina kui mitte päris täiuseni, siis täiusele küllap lähemale, kui on jõudnud ükski eesti soost pallur. Lahingusõber Pavel Selivanov hindab: „“Viljar ei kurtnud iial millegi üle.Ta oli raudne mees nii rutiinses trennis, pikkades laagrites, rasketes matšilõppudes kui ka viinavõtul.”
Spordikõrvases ja -järgses elus Looril nii hästi ei läinud. Karile jooksid esimene ja teine pikk kooselu, täit hingerahu ei toonud kolmaski. Töös, kui võrkpalluri amet kõrvale jätta, Loor end ei leidnud. Ometi, ta oli lummav natuur, härrasmees, kes ka tütre küllatulekuks viigipüksid jalga ja valge särgi selga tõmbas.
Lisainfo e-raamatute kohta