Kui nende silmad kohtusid, värises Arina tundest, mida ta kunagi varem polnud kogenud. See näis tema sees paisuvat ja tal oli peaaegu võimatu hingata.
«Ma võin eksida,» ütles markii hetke pärast, «aga mul on tunne, et sa armastad mind.»
«Jah... ma... armastan sind!» sosistas Arina. «Ma armastan sind ja tahan sind aidata, aga ma ei jää sulle koormaks. Kui sa tahad, et lahkun, siis ma teen seda, nagu lubasin.»
«Seda ei juhtu vähemalt miljon aastat,» vastas markii vaikselt.
Arinal oli tunne, nagu kingiks markii talle päikesepaiste ja kannaks ta kõrgele üle nõmmede, otse taevasse.
Markii tõstis pea ja ütles: «Ma armastan sind.»
Vaata raamatu näidislehekülgi
Lisainfo e-raamatute kohta