Alguses ei olnud inimest ega ei olnud ka jumalat.
Ei olnud silmi, mis näeksid, ega keelt, mis nimetaks.
Oli ainult universum — ja selles universumis vaikne, aimamatu kohalolu.
Midagi, mis ei olnud veel iseendast teadlik, kuid mis kandis endas võimalust.
Nagu valgus, mis ei tea, et ta valgustab.
See oli teadvus.
Ta ei olnud mõte.
Ta ei olnud tunne.
Ta ei olnud mina.
Ta oli olemine ise, universumi sisemine rütm, mis ootas peegeldust, et end näha.
Ja ühel hetkel see peegeldus tekkis.
Vaata raamatu näidislehekülgi
Lisainfo e-raamatute kohta